Kas me peame armastama patust, aga vihkama pattu?

Kas me peame armastama patust, aga vihkama pattu? Vastus



Paljud kristlased kasutavad klišeed Armasta patustajat; vihkan pattu. Seda ütlust ei leidu Piiblist nii paljude sõnadega; aga Juuda 1:22–23 sisaldab sarnast mõtet: ole armuline neile, kes kahtlevad; päästa teisi, kiskudes nad tulest; teistele halastage, segatuna hirmuga – vihkates isegi riideid, mida on määrinud rikutud liha. Selle järgi peaks meie evangelisatsiooni iseloomustama halastus patuse vastu ning terve vihkamine patu ja selle tagajärgede vastu.






Meil tuleb kaastunnet patustele, kelle eest Kristus suri, ning samuti tuleb hoida end maailma poolt saastamast – osa sellest, mis on puhas ja veatu religioon (Jk 1:27). Kuid me mõistame ka, et oleme ebatäiuslikud inimesed ning et armastuse ja vihkamise erinevus meie ja Jumala vahel on tohutu. Isegi kristlastena ei saa me täiuslikult armastada ega ka täiuslikult vihata (st ilma pahatahtlikkuseta). Kuid Jumal saab neid mõlemaid suurepäraselt teha, sest Ta on Jumal. Jumal võib vihata ilma patuse kavatsuseta. Seetõttu võib Ta pattu ja patustajat vihata täiesti pühal viisil ning patusele meeleparanduse ja usu hetkel siiski armastavalt andeks anda (Malakia 1:3; Ilmutus 2:6; 2. Peetruse 3:9).



Piibel õpetab selgelt, et Jumal on armastus. Esimene Johannese 4:8–9 ütleb: Kes ei armasta, see ei tunne Jumalat, sest Jumal on armastus. Nii näitas Jumal oma armastust meie seas: Ta läkitas maailma oma ainusündinud Poja, et me elaksime tema kaudu. Salapärane, kuid tõsi on tõsiasi, et Jumal suudab inimest korraga täiuslikult armastada ja vihata. See tähendab, et Ta võib armastada teda kui kedagi, kelle ta on loonud ja kes saab lunastada, samuti vihata teda tema uskmatuse ja patuse elustiili pärast. Meie kui ebatäiuslikud inimesed ei saa seda teha; seega peame endale meelde tuletama patustaja armastamist; vihkan pattu.





Kuidas see täpselt töötab? Me vihkame pattu, tunnistades seda sellisena, nagu see on, keeldudes selles osalemast ja mõistame selle hukka kui Jumala olemusega vastuolus olevad asjad. Pattu tuleb vihata, mitte vabandada ega võtta kergelt. Me armastame patuseid, näidates üles nende vastu lugupidamist (1. Peetruse 2:17), palvetades nende eest (1. Timoteosele 2:1) ja tunnistades neile Kristusest. Kohtleda kedagi lugupidavalt ja lahkelt, isegi kui te ei kiida heaks tema elustiili ega patuseid valikuid, on tõeline armastuse tegu.



Ei ole armastav lubada inimesel patusse kinni jääda. Ei ole vihane öelda inimesele, et ta on patus. Tegelikult on tõsi vastupidised. Patt viib surma (Jk 1:15) ja me armastame patustajat, kui räägime armastuses tõtt (Efeslastele 4:15). Me vihkame pattu, keeldudes seda andestamast, ignoreerimast või vabandamast.



Top