Kas 1. Moosese raamatus mainitud üleujutust saab tõestada?

Kas 1. Moosese raamatus mainitud üleujutust saab tõestada? Vastus



1. Moosese 6. peatükis registreeritud üleujutust ei saa absoluutse kindlusega tõestada, kuid on piisavalt tõendeid, mis toetavad seisukohta, et ülemaailmne üleujutus toimus. Piibel käsitleb veeuputust osana maailma varasest ajaloost, kuid kindlasti on skeptikuid, kes lükkavad tõendid ümber.



Üks tõendeid Noa päeva veeuputusest on ülemaailmsete üleujutuste lugude rohkus, mida leidub paljudes erinevates kultuurides. Antropoloogid on katalooginud sadu iidseid üleujutuste legende üle kogu maailma. Vanad babüloonlased, põlisameeriklased, Austraalia aborigeenid, asteegid, roomlased, kreeklased, hiinlased, maiad, inuitid ja paljud teised kirjutasid üles üleujutuslugusid. Lisaks on nende lugudel palju sarnasusi Genesise raamatuga, sealhulgas vihane jumal ja inimesed, kes elasid üleujutuse paadiga üle.





Teine valdkond, mis tõendab 1. Moosese raamatu 6. peatüki üleujutust, on maapinnalt leitud füüsilised tõendid. Näiteks koosneb 75 protsenti maapinnast settekivimid – kivimid, mis uhuti minema, lahustusid vedelikus ja ladestusid mujale. Fossiile leidub paljudes nendes settekihtides. Levinud on massiivsete fossiilsete hauaplatside leidmine, mis koosnevad segamini, purustatud ja väänatud fossiilsetest jäänustest, mis annavad mulje, et suur hulk loomi on samaaegselt hävitatud uskumatu jõuga.



Kolmas valdkond, mis tõendab Noa päeva veeuputust, on erinevat tüüpi kivimite pikamaa liikumine. Näiteks on teadlased märkinud, et kvartsiidid avastasid enam kui 300 miili nende allikast Oregonis – nähtus, mida tänapäeval enam ei esine. Väljatõrjutud mineraalid võivad olla tingitud sellest, millest räägitakse Psalmis 104:6–8 – mägede kohal kõrguvatest veest, mis voolab vägivaldselt alla orgudesse.



Neljandaks tõendiks ülemaailmse üleujutuse kohta on rohkete mereelustiku fossiilsete jäänuste olemasolu kõigi maailma suuremate mäeahelike, sealhulgas Himaalaja tippudes. Mis võis selle nähtuse põhjustada? Ülemaailmne üleujutus, milles vesi kattis kõrgeimad mäed, võib seda seletada. 1. Moosese 7:18–19 märgib, et vesi tõusis ja suurenes maa peal tugevasti ning laegas hõljus veepinnal. Nad tõusid väga maa peale ja kõik kõrged mäed kogu taeva all olid kaetud. Teadlased ei ole veel esitanud piisavat alternatiivset teooriat kivistunud mereelustiku arvukuse kohta kõrgetel kõrgustel.



Piibel ise toimib täiendava tugiliinina. Ikka ja jälle on Piibli ajalugu erinevate vahenditega kinnitatud. Kui Pühakiri on paljudes teistes ajaloovaldkondades täpne, siis miks tuleks vaielda selle üle ülemaailmse veeuputuse kohta? Võttes arvesse erinevatest ülemaailmsetest üleujutusjutustustest, ohtratest fossiilidest ja kõrgel asuvatest merefossiilidest pärinevaid tõendeid, pakub Piibli kirjeldus usutava stsenaariumi Noa ajal toimunu kohta.



Top