Kas kristlasel on kaks olemust?
Vastus
Esimene probleem, mis selle küsimusega esile kerkib, on semantika. Näiteks eelistavad paljud 'patust loomust', teised 'patust loomust' ja kolmandad eelistavad mitmetähenduslikku 'liha'. Ükskõik, milliseid konkreetseid nimesid sõdivate poolte kohta kasutatakse, on oluline see, et kristlase sees käib käimasolev lahing.
Teine probleem on 'looduse' tegelik määratlus. See, kuidas seda tähenduslikku sõna määratletakse, määrab, kuidas nähakse vahet vana ja uue inimese vahel ning selle asjakohast mõju kristlase elus. Üks viis 'looduse' vaatamiseks on mõista seda kui uskliku 'võimet'. Nii tõlgendatakse vana meest kui endist eluviisi, uskmatu oma. Selles mõttes on kristlasel kaks konkureerivat võimet – vana võime pattu teha ja uus võime patustamisele vastu seista. Uskmatul pole sees sellist konkurentsi; tal ei ole võimet olla jumalakartlik, sest tal on ainult patune loomus. See ei tähenda, et ta ei saaks teha häid tegusid, kuid tema motivatsiooni nendeks tegudeks rikub alati tema patus. Lisaks ei suuda ta patustamisele vastu panna, sest tal pole võimet mitte pattu teha.
Seevastu usklikul on võime olla jumalakartlik, sest tema sees elab Jumala Vaim. Tal on endiselt võime pattu teha, kuid tal on nüüd võime patule vastu seista ja, mis veelgi olulisem, soov vastu seista ja elada jumalakartlikult. Kui Kristus löödi risti, löödi vana mees koos Temaga risti, mistõttu kristlane ei olnud enam patu ori (Rm 6:6). Me oleme patust vabastatud ja oleme saanud õiguse orjadeks (Rm 6:18).
Pöördumise hetkel saab kristlane uue olemuse. See on hetkeline. Pühitsemine seevastu on protsess, mille käigus Jumal arendab meie uut olemust, võimaldades meil kasvada aja jooksul pühaduseks. See on pidev protsess paljude võitude ja lüüasaamistega, kui uus loodus võitleb telgiga, milles ta elab – vana mees, vana loodus, liha.
Roomlastele 7. peatükis selgitab Paulus lahingut, mis kestab pidevalt isegi vaimselt kõige küpsemate inimeste seas. Ta kurdab, et teeb seda, mida ta teha ei taha, ja teeb tegelikult seda kurja, mida ta jälestab. Ta ütleb, et see on minus elava patu tagajärg (Rm 7:20). Ta tunneb rõõmu Jumala seadusest vastavalt oma sisemisele olemusele, kuid ta näeb minu keha liikmetes toimimas teist seadust, mis peab sõda minu vaimuseaduse vastu ja muudab mind patuseaduse vangiks, mis töötab mu liikmetes (v. . 23). Siin on kahe olemi klassikaline näide, olenemata sellest, milliseid termineid nad kannavad. Asi on selles, et lahing on tõeline ja seda peavad kristlased pidama kogu oma elu.
See on põhjus, miks usklikke julgustatakse surmama ihu tegusid (Rm 8:13), surmama seda, mis teeb kristliku patu (Koloslastele 3:5) ja jätma kõrvale muud patud, nagu viha, viha. , pahatahtlikkus jne (Koloslastele 3:8). Seda kõike selleks, et öelda, et kristlasel on kaks olemust – vana ja uus –, kuid uus loomus vajab pidevat uuendamist (Koloslastele 3:10). See uuenemine on kristlase jaoks muidugi eluaegne protsess. Kuigi võitlus patu vastu on pidev, ei ole me enam patu kontrolli all (Rm 6:6). Usklik on tõesti uus loodu Kristuses (2Kr 5:17) ja see on Kristus, kes lõpuks päästab [meid] sellest surmaihust. Tänu olgu Jumalale – meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! (Rm 7:24–25).