Kuidas me teame, millal Piibli raamatud kirjutati?
Vastus
Meil on mõned põhilised viisid, kuidas teada saada, millal Piibli üksikud raamatud kirjutati: sisemiste ja väliste tõendite kombinatsioon ning, eriti Vanas Testamendis, traditsioonilised jutustused.
Sisemised tõendid võivad sisaldada kirjutamisstiili ja inimeste või kohtade mainimist, mida saab täpsemalt dateerida. Näiteks kui Ruti raamat on paika pandud kohtunike ajal, siis teadlased asetavad selle kirjandusliku stiili Iisraeli monarhia – kuningate – aegseks, tuginedes teistele sellesse aega täpsemalt dateeritud kirjutistele. Taaveti mainimine (Rut 4:17, 22) viitab ka kuupäevale, mis on mõni aeg pärast Taaveti valitsusaega.
Teine näide: Taanieli raamat kasutab kirjanduslikku stiili ning spetsiifilisi pärsia ja kreeka sõnu, mis asetavad selle umbes Kyros Suure ajale (umbes 530 eKr). Surnumere kirjarullide keelelised tõendid annavad meile autentselt dateeritud näiteid heebrea ja aramea kirjade kohta teisest ja kolmandast sajandist e.m.a., mil mõned väidavad, et Taaniel oli kirjutatud, ja see ei ühti Taanieli raamatuga, mis oli kirjutatud kuuendal sajandil e.m.a.
Muud sisemised tõendid võivad olla probleemid, millega autor tegeleb. Näiteks kaks kroonikaraamatut räägivad juudi rahva ajaloost ja sellest, kuidas nad Babüloni pagenduses Jumala kohtu alla sattusid. Traditsiooniliselt on teadlased uskunud, et Esra on nende raamatute autor, sest kaks järgmist raamatut Esra ja Nehemja (samuti Esra kirjutatud) käsitlevad pagulusest naasmist ja vajadust olla kuulekad Jumala seadustele ning need on kirjutatud. peaaegu samas kirjanduslikus stiilis.
Küros Suure ajal alanud tagasituleku kuupäeva saab seostada Piibli väliste ajalooliste ülestähendustega, mis asetavad tema valitsemisaja umbes aastatesse 559–530 eKr. Uue templi pühitsemist Jeruusalemmas aastal 516 e.m.a kinnitavad Dareios I ülestähendused ja teine pagulaste tagasipöördumine lubati Artaxerxes I ajal, kes meie teada valitses Babülooniat aastatel 465–424 eKr. Kõik need asjad aitavad meil täpselt asetada nende konkreetsete Vana Testamendi raamatute kirjutised. Piibliuurijad kasutavad sarnaseid ristviiteid ka teiste Vana Testamendi raamatute dateerimiseks.
Uues Testamendis dateeritakse raamatuid üldiselt käsitletavate probleemide tõttu, nt kasvav gnostiline ketserlus ja see, kui palju nad tsiteerivad teisi Uue Testamendi kirjutisi ja ristviidet sündmustele, nagu Jeruusalemma abivajajate kogumine, mida käsitleti roomlastele ning 1. ja 2. korintlastele. Meil on ka ajaloolisi piibliväliseid aruandeid, nagu juudi ajaloolase Flavius Josephuse oma, et kinnitada Piiblis kirjeldatud sündmusi.
Evangeeliumid dateeritakse sageli millegagi, mida ei mainita: Jeesus ennustas Jeruusalemma langemist kirjakohas Matteuse 24:1-2 ja ajaloolastelt nagu Josephus teame, et linn langes aastal 70 pKr. Tundub loogiline, et kui selline silmapaistev prohvetiennustus oli täitunud enne evangeeliumide kirjutamist, et seda oleks mainitud, nagu ka täitunud ennustus Kristuse ülestõusmisest, nagu on kirjas Johannese 2:19, 22.
Oluline on märkida, et isegi nende õpetlaste seas, kes usuvad, et Piibel on Jumala inspireeritud, eksimatu Sõna, on mõningaid lahkarvamusi piibliraamatute täpse dateerimise osas. Hea õppepiibel, näiteks The NIV Study Bible või kommentaar, toob välja erinevad tõendid raamatute dateerimise kohta.