Kuidas me leiame varjupaiga Tema tiibade alla (Psalm 91:4)?

Kuidas me leiame varjupaiga Tema tiibade alla (Psalm 91:4)? Vastus



Inimese tiiva alla võtmise kontseptsioon on meile tänapäeval tuttav. Kui inimene on üksi, uuel positsioonil või vajab erilist juhendamist, võib teine, kogenum inimene pakkuda, et võtab teise oma tiiva alla, et tema eest hoolitseda, õpetada ja juhendada. Pühakirjas Tema tiibade all on metafoor Jumala ligiolu kaitsva varjupaiga kohta. Kujutised vihjavad emalinnule, kes võtab oma haavatavad koorunud pojad tiibade alla, et neid kasvatada, treenida, varjuda, juhendada ja kaitsta.



Jeesus rakendas oma murele Iisraeli pärast fraasi: Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapab prohvetid ja viskab kividega tema juurde saadetud. Kui tihti ma tahtsin teie lapsi kokku koguda, nagu kana kogub oma tibusid tiibade alla, aga te ei tahtnud! (Matteuse 23:37, CSB; vt ka Luuka 13:34).





Boas sai aru, et Rutt, Moabist pärit välismaalane, oli otsinud varjupaika Iisraeli Jumala tiibade all (Rut 2:10–12). Inimesed otsivad varju sinu tiibade varju, ütleb Psalm 36:7. Laulik otsib varjupaika ja peavarju oma tiibade all (Psalm 57:1; 61:4) ja isegi laulab rõõmust oma tiibade varjus (Psalm 63:7, ESV).



Kuid selle jaoks on rikkalikum ja täielikum rakendus Tema tiibade all mis tuleb esile Psalmis 91. Esimeses salmis kehtestatakse sama ettekujutus Jumalast kui varjupaigast: Kes elab Kõigekõrgema varjus, see puhkab Kõigevägevama varjus (Psalm 91:1). Jumala juuresolekul on turvalisus, juhatus, kaitse ja hoolitsus.



Mõned piibliversioonid asendavad Kõigekõrgema varjualuse Kõigekõrgema salapaigaga. Vanas Testamendis seostas juudi rahvas Jumala kohalolekut kindla kohaga – kõige pühamaga. Kõrbetelgi sees ja hiljem templis oli salajane, sisemine kamber, kuhu võis korra aastas siseneda ainult ülempreester, et lepitada inimeste patte (2. Moosese 28; Heebrealastele 9:7). See püha kummardamiskoht sisaldas lepingulaegast, mis oli kaetud halastustooliga, kus Jumal troonis ja Tema püha kohalolek elas Tema rahva seas (2. Moosese 25:22; 4. Moosese 7:89).



Armuistmel istusid kaks vasardatud kullast keerubit ehk inglit, kelle tiivad varjutasid laeva: keerubid seisavad silmitsi ja vaatavad alla lepituskattele. Kui tiivad on selle kohal laiali sirutatud, kaitsevad nad seda (2. Moosese 25:20, NLT).

See, kes elab Kõigekõrgema salapaigas ja jääb Kõigevägevama varju, on see, kelle patud on lepitatud ning kes seisab puhtana ja andeks antud. Alles siis võib öelda Issanda kohta: Tema on mu pelgupaik ja kindlus, mu Jumal, kelle peale ma loodan (Psalm 91:2). Laulik jätkab: Kindlasti päästab ta sind linnukasvataja püünisest ja surmavast katkust. Ta katab sind oma sulgedega ja tema tiibade all leiad sa varjupaiga; tema ustavus on sinu kilp ja vall (Psalm 91:3–4).

Need, keda kaitseb Issanda päästmine usu kaudu Jeesusesse Kristusesse, elavad igavesti Jumala ligiolus. Nad pääsevad surmast ja kuradi püünisest (Heebrealastele 2:14; 2. Timoteosele 2:24). Nüüd saavad nad siseneda salajasse paika – kõige pühamasse kohta (Heebrealastele 10:19–22). Nad võivad julgelt läheneda Jumala armutroonile (Heebrealastele 4:16) igal ajal, mitte ainult kord aastas, sest Jeesus Kristus suri ristil ja tema valatud veri, mis avas uue ja elava tee.

Alates kõrbes rännakutest on Jumala rahvas leidnud varjupaiga Tema tiibade alla: Ta leidis nad kõrbemaalt, tühjalt ulguvalt tühermaalt. Ta ümbritses neid ja valvas nende üle. . . . Nagu kotkas, kes äratab oma tibusid ja hõljub poegade kohal, sirutas ta tiivad, et neid üles võtta ja kanda neid turvaliselt hammasratastel. ISSAND üksi juhtis neid (5. Moosese 32:10–12, NLT). Kui Iisraeli lapsed abi vajasid, palvetasid nad: Peida mind oma tiibade varju (Psalm 17:8). Ja nüüd, tänu Jeesuse Kristuse lunastavale ohvrile, saame jääda igavesti Tema tiibade alla Tema ligiolu kaitstud varjualusesse.



Top