Kuidas peaks kristlane vastamata palvele reageerima?

Kuidas peaks kristlane vastamata palvele reageerima? Vastus



Kui paljud kristlased on kellegi eest palvetanud, kuid on näinud, et nende palved jäävad vastuseta? Kui paljud on palvetanud ja võib-olla loobunud seetõttu, et nad on usu nõrkuse tõttu heitunud või on jõudnud järeldusele, et kõik, mille eest nad on palvetanud, pole Jumala tahe? Sellegipoolest ei ole see, kuidas me vastamata palvega toime tuleme, mitte ainult meie enda, vaid ka teiste hüvanguks. Palvetades tegeleme kõige väärtuslikuma ja Jumala poolt antud suhtlustoiminguga Temaga, kelle ees me kõigis oma tegemistes vastutame. Meid on tõesti kalli hinnaga ostetud – Issanda Jeesuse Kristuse verega – ja seetõttu kuulume Jumalale.



Meie eesõigus palvetada on Jumalalt ja see on praegu sama palju meie päralt kui siis, kui see anti Iisraelile (5. Moosese 4:7). Siiski, kui me palvetame või räägime Temaga Taevas, on aegu, mil Ta ei vasta. Sellel võib olla palju põhjuseid ja Pühakiri viitab sellele, miks ja kuidas meie palveid käsitleb See, kes on nii hell ja armastav, kes ise armastab meie suhtlemist Jumal Isaga, sest Tema ise on meie esindaja ( Heebrealastele 4:15).





Peamine põhjus, miks palvele ei vastata, on tunnistamata patt. Jumalat ei saa mõnitada ega petta, ja Tema, kes istub kõrgemal troonil, tunneb meid lähedalt, kuni iga meie mõtteni (Psalm 139:1-4). Kui me ei kõnni teel või peidame oma südames vaenu oma venna vastu või palume asju valedel motiividel (näiteks isekatest soovidest), siis võime eeldada, et Jumal ei vasta meie palvele, sest ta ei kuule. (2. Ajaraamat 7:14; Psalm 66:18; Jaakobuse 4:3). Patt on tõke kõigile potentsiaalsetele õnnistustele, mida me saaksime Jumala halastuse lõpmatu pudeli kaudu! Tõepoolest, mõnikord on meie palved Issanda silmis kohutavad, eriti siis, kui me ei kuulu selgelt Issandale kas uskmatuse tõttu (Õpetussõnad 15:8) või silmakirjalikkuse tõttu (Markuse 12:40).



Teine põhjus, miks palve tundub vastuseta jäävat, on see, et Issand tõmbab meie usust välja sügavama toetuse ja usalduse Tema vastu, mis peaks tooma meist välja sügavama tänutunde, armastuse ja alandlikkuse. See omakorda toob meile vaimset kasu, sest Ta annab alandlikele armu (Jk 4:6; Õpetussõnad 3:34). Oh, kuidas tunnete kaasa sellele vaesele kaananlannale, kes hüüdis lakkamatult meie Issanda poole armu saamiseks, kui Ta külastas Tüürose ja Siidoni piirkonda (Matteuse 15:21-28)! Vaevalt oli ta inimene, kellele juudi rabi tähelepanu pööraks. Ta ei olnud juut ja ta oli naine, kahel põhjusel, miks juudid teda ignoreerisid. Näib, et Issand ei vasta tema palvetele, kuid Ta teadis naise olukorrast kõike. Võib-olla ei vastanud ta naise väljaöeldud vajadustele kohe, kuid siiski kuulis ta tema palvet ja rahuldas.



Jumal võib sageli meile tunduda vaikne, kuid Ta ei saada meid kunagi tühjade kätega minema. Isegi kui palvele pole vastatud, peame lootma, et Jumal teeb seda omal ajal. Isegi palvetamine on meile õnnistuseks; meie usk innustab meid palves püsima. Jumalale meeldib usk (Heebrealastele 11:6) ja kui meie palveelu on puudulik, kas see ei peegelda ka meie vaimset seisundit? Jumal kuuleb meie vaesunud armuhüüdeid ja Tema vaikimine sütitab meid palves püsivuse tundega. Ta armastab meid, kui me Temaga arutleme. Tundkem nälga asjade järele, mis on Jumala südame järgi, ja käigem Tema, mitte enda teedel. Kui oleme ustavad ja palvetame lakkamatult, siis elame Jumala tahte järgi ja see ei saa kunagi olla vale (1. Tessalooniklastele 5:17-18).





Top