Kas usklikul on võimalik uskmatuks jääda?
Vastus
Küsimus, kas usklikust võib saada uskmatu, kerkib tavaliselt üles püüdes selgitada mõistatuslikke olukordi, mis on seotud meile tuttavate inimestega. Keegi, kes omal ajal usku tunnistas, eitab usku. Kõige pealtnäha oli ta usklik, kes osales koguduse elus ja võib-olla isegi teenimises. Mis juhtus? Kas see on juhtum, kus usklikust saab uskmatu?
On mitmeid silmapaistvaid skeptikuid, kes alustasid end tunnistavate usklikena. Dan Barker, ateist ja fondi Religioonivabadus president, alustas ministri ja kristliku muusikuna. Charles Templeton (nüüdseks surnud) oli evangelist, kes tuuritas kunagi koos Billy Grahamiga, kuid hiljem sai temast otsekohene agnostik. Bart Ehrman on a
New York Times enimmüüdud autor ja tuntud skeptik, kes seab pidevalt kahtluse alla Uue Testamendi usaldusväärsuse. Ehrman kirjeldab end kui endist uuestisündinud fundamentalisti. Ta õppis Moody Bible Institute'is ja lõpetas Wheatoni kolledži.
Peale nende kõrgetasemeliste juhtumite on tuhanded, võib-olla miljonid inimesed, kes on sageli lapsepõlves usku tunnistanud, kuid aastaid hiljem ei usu Kristusesse. Olenemata sellest, kas nad nimetavad end ateistideks, agnostikuteks või lihtsalt huvituteks, on nad usust lahkunud. Mida me nendest inimestest arvame? Kas nad olid omal ajal uuesti sündinud usklikud, aga nüüd on nad uskmatud?
Sageli pakutakse välja mitmeid võimalusi.
Esimene võimalus on kinnitada, et need inimesed päästeti ja on siiani päästetud, uuesti sündinud, saanud osaks Kristuse Ihust ning Püha Vaimu poolt elanud ja pitseeritud. Kuna Jumala pääste on pöördumatu, siis kui inimene on päästetud, on ta alati päästetud, sõltumata tulevasest uskmatuse või sõnakuulmatuse seisundist. Tundub, et vanemad tunnevad end sellest mõttest sageli lohutavalt, sest kuigi laps võib kõndida Issandast kaugel, hoiab vanem kinni kindlast ajast ja kohast, kus laps Kristuse vastu võttis.
Teine võimalus on nõustuda sellega, et need inimesed olid kunagi tõelised usklikud, kuid kui nad lakkasid uskumast, kaotasid nad oma pääste. Kõik Jumala õnnistused on tagasi pööratud. Endised usklikud on muutunud uskmatuteks ja päästmatuteks.
Kolmas võimalus on see, et kuigi need inimesed võisid anda väliseid märke tõelisest usust, näitavad nende hilisemad valikud ja avaldused, et nad ei olnud kunagi tõelised usklikud. Ükskõik, mida nad ütlevad, ei sündinud nad kunagi uuesti ega pitseeritud Vaimu poolt. Tõelised usklikud võivad kogeda kahtluse, ebakindluse, sõnakuulmatuse ja hetkelise uskmatuse aegu, kuid nad ei ütle kunagi oma usust lahti. Seda ideed tuntakse kui pühakute visadust – kõik, kes on tõeliselt päästetud, püsivad (jätkavad) oma usus, mida hoiab Jumala vägi. Seda, kas Kristuse kasuks tehtud otsus oli tõeline, saame teada ainult selle vilja järgi. See on lähenemine, mida Pühakiri kõige enam toetab.
Pühakiri ja ajalugu on täis näiteid inimestest, kes andsid esmase positiivse vastuse Kristusele, et hiljem langeda. Tähendamissõnas külvajast ja seemnest tärkas osa seemnest kiiresti, et siis närbuda või umbrohi lämbuda. Mis puutub kivisele maale, siis see on see, kes kuuleb sõna ja võtab selle kohe rõõmuga vastu, kuid tal pole endas juurt, vaid ta kannatab mõnda aega, ja kui sõna pärast tuleb viletsus või tagakiusamine, kohe kukub ta ära. Mis aga okaste vahele külvati, see on see, kes sõna kuuleb, aga maailma mured ja rikkuse pettus lämmatab sõna ja see osutub viljatuks (Matteuse 13:20–22). Kuid heale pinnasele külvatud seeme (evangeelium) kannab vilja lõikuseks. Algstaadiumis võib olla väga raske öelda, millised taimed saavad hakkama või mitte. Aeg paljastab tõe.
Johannese 6. peatükis nimetab Jeesus end taevast leivaks ja teeb mõningaid väiteid, mida oli väga raske mõista. Salm 66 ütleb: Pärast seda pöördusid paljud tema jüngrid tagasi ega kõndinud enam temaga kaasas. Oli inimesi, kes olid tunnistanud end Jeesuse järgijateks, kuid nad pöördusid tagasi, kui Jeesus ütles midagi, mis neile ei meeldinud. Asi polnud selles, et nad kaotasid pääste; neil polnud seda kunagi alguses ja see juhtum näitas nende tõelisi värve.
Järgmisena Johannese 6. peatükis kommenteerib Jeesus Peetrust ja Juudas Iskariotit. Jeesus ütles neile kaheteistkümnele: 'Kas teiegi tahate ära minna?' Siimon Peetrus vastas talle: 'Issand, kelle juurde me läheme? Sinu käes on igavese elu sõnad ja me oleme uskunud ja saanud teada, et sina oled Jumala Püha.” Jeesus vastas neile: „Kas ma ei valinud teid, need kaksteist? Ja ometi on üks teist kurat.” Ta rääkis Juudast, Siimon Iskarioti pojast, sest tema, üks kaheteistkümnest, kavatses ta reeta (salmid 67–70). Sel ajal, kui Jeesus neid sõnu ütles, Peetrus ja Juudas
vaatas väga sarnased – mõlemad olid jüngrid. Jeesuse vahistamise ööl Peetrus ja Juudas
vaatas väga sarnased – mõlemad salgasid Issandat. Paar päeva hiljem aga
näitas ise olla väga erinevad. Kahetsusest tulvil Juudas ei otsinud meeleparandust ja andestust, vaid sooritas enesetapu (Matteuse 27:5). Peetrus oli täis häbi ja nuttis (Matteuse 26:75). Kolm päeva hiljem on Peetrus endiselt jüngritega ja temast saab Ülestõusnud Issanda apostel.
Ei Juudas ega Peetrus ei kaotanud oma päästet. Juuda tõeline loomus oli uskmatu. Talle meeldis Jeesus piisavalt hästi ja ta käis mõnda aega usus, kuid ta ei uskunud kunagi – võib öelda, et ta vaid teeskles, et on usklik. Juudas oli jüngrite varahoidja ja Johannese 12:6 ütleb meile, et ta kastis raha enda jaoks. Seevastu Peeter teeskles lühikest aega uskmatut, kuid aja jooksul ilmnes tema tõeline, lunastatud loomus.
Esiteks käsitleb Johannes otseselt usklike tunnistajate probleemi, kes näivad muutuvat uskmatuteks. Mõned valeõpetajad, kes olid omal ajal paistnud tõeliste usklikena, valmistasid kirikule muret. Esimene Johannese 2:19 selgitab: 'Nad läksid meie juurest välja, kuid nad ei olnud meist; sest kui nad oleksid olnud meie hulgast, oleksid nad meiega jätkanud. Aga nad läksid välja, et saaks selgeks, et nad kõik ei ole meist. Kuigi need, kes usust lahkusid, näisid olevat ehtsad, teeb Johannes selgeks, et nad polnud tegelikult kunagi meie seast olnud; üks uskliku tunnuseid on see, et ta jätkab meiega. Inimesed võivad seda mõnda aega võltsida, kuid nad ei suuda seda osa igavesti säilitada. Tõde kestab lõpuks nende võltsimisest kauem. Esimene Johannese 3:9 ütleb: Ükski Jumalast sündinud ei tee pattu, sest Jumala seeme jääb temasse; ja ta ei saa pattu teha, sest ta on sündinud Jumalast. Tõelist usklikku ei lase langeda pidevasse pattu, sest ta on sündinud Jumalast – Jumal hoiab teda kaitstuna.
Tõeline usklik võib langeda sõnakuulmatusse ja võidelda kahtlustega, kuid tõeline usklik ei ütle kunagi Kristusest lahti. Inimene, kes on oma sõnade või tegudega Kristusest lahti öelnud, ei ole kaotanud päästet; pigem näitab ta, et tal pole kunagi olnud tõelist usku. See on üks põhjus, miks kirikudistsipliin on nii oluline. Matteuse 18. peatükis kirjeldab Jeesus samme. Kui inimene koguduses pattu teeb, tuleb talle vastu astuda ja anda võimalus meelt parandada. Kui kõik protsessi sammud on järgitud ja meeleparandust ikka veel ei toimu, tuleb kahetsematu patune kogudusest välja saata ja kohelda kui uskmatut (salmid 15–17). See protsess on loodud selleks, et patune aiast lahti saada. Ta kas näeb oma tegude eksimust ja saab mõistuse või otsustab, et kirik ja kristlik elu pole nii olulised, ja kõnnib minema – mõlemal juhul sunnib kirikudistsipliin inimese tõelist olemust välja tulema.
Tõelisest usklikust ei saa kunagi uskmatu, sest ta on uuesti sündinud Jumala Vaimust. Mitte inimese usk ei kaitse inimest, vaid Jumala vägi, mis võimaldab pidevat usku.