Mida tähendab, et armastus ei tunne rõõmu kurjast, vaid rõõmustab koos tõega (1. Korintlastele 13:6)?

Vastus



Esimene korintlastele 13:4-6 sisaldab loetelu paljudest asjadest, mida armastus ei tee. Selle loendi viimane punkt on see, et armastus ei tunne rõõmu kurjast, vaid rõõmustab koos tõega. Armastus armastab tõde. Armastus ei armasta kurja või, nagu ESV ütleb, ei rõõmusta ülekohtu üle.






Korintos oli kuri paik, kus valitses ebajumalakummardamine ja lokkav seksuaalne ebamoraalsus. Hiljuti pöördunud kristlastel Korintoses oli mõnikord raske vanadest harjumustest lahti saada. Ühte meest, kes oli seotud jõhkra ebamoraalsusega, oli kirikus sallitud (5. peatükk) ja püha õhtusöömaaega oli häbistatud niivõrd, et see hõlmas ahnust ja joobmist (11. peatükk). Nende kurjade vastu võitlemiseks õpetas Paulus, et armastus ei naudi ega rõõmusta sellistest tegudest; pigem leiab tõeline armastus rõõmu tõest ja õigusest.



Psalm 1:1-2 pakub õiget suhtumist tõesse: Õnnis on mees, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste teel ega istu pilkajate istmel; aga ta tunneb rõõmu Issanda seadusest ja ta mõtiskleb tema seaduse üle päeval ja öösel. Õnnistatud inimene põlgab kurja, kuid armastab Jumala tõde, mõtiskledes selle üle pidevalt.





Psalm 5:4 ütleb: Sa ei ole Jumal, kes tunneb rõõmu kurjusest. Jumal, kes on armastus (1Jh 4:8), tunneb rõõmu sellest, mis on tõsi ja õiglane. Jumal armastab meid ja ta ihkab tõde sisemuses (Psalm 51:6). Teisisõnu, Jumal ei ignoreeri meie pattu ainult sellepärast, et Ta meid armastab. Tegelikult on küll sest Tema suurest armastusest, et Ta andis vahendid meie pattude puhastamiseks Kristuses (1. Johannese 4:10).



Tõeline armastus rõõmustab selle üle, mis on õige ja hea. Kõik, mis varjab pattu või püüab õigustada ülekohut, on jumalakartliku armastuse vastand. Armastus ei pühi pattu vaiba alla. Armastus ei püüa leida viise, kuidas halvast käitumisest pääseda, ega talu ebaõiglust. Selle asemel väärtustab see tõde, tähistab head käitumist ja propageerib voorust. Tõelisel armastusel pole midagi varjata.

Veelgi enam, kurjusest mitte rõõmu tundmine tähendab mõtet mitte tunda rõõmu kellegi teise süü üle. On tavaline, et inimesed rõõmustavad, kui vaenlane leitakse kuriteos süüdi või tabatakse pattu. See pole armastus. Armastus rõõmustab teiste vooruste, mitte nende pahede üle. Patt on põhjus kurbusele, mitte rõõmule.

Põhimõtteliselt, selleks, et näidata Jumala armastust, peab meil olema Jumala vaade patule ja õigusele. Mida paremini mõistame armastust, seda rohkem tunneme kurbust nende pärast, kes pattu teevad. Mida rohkem me tõde armastame, seda paremini suudame armastada meid ümbritsevaid.