Mida tähendab, et kõik, mis ei ole usust, on patt (Rm 14:23)?
Vastus
Varakoguduses võitlesid mõned usklikud maailmaga kompromissi küsimusega, eriti seoses toiduga, mida nad sõid. Paulus oli täiesti veendunud Issandas Jeesuses, et miski pole iseenesest roojane (Rm 14:14), kuid mõned usklikud ei saanud puhta südametunnistusega süüa ebajumalatele ohverdatud liha. Paulus õpetas, et iga usklik peab vaieldavates küsimustes tegema piibellikke veendumusi ja järgima neid. Kui me ei saa midagi teha puhta südametunnistusega, ei tohi me seda üldse teha, sest kõik, mis ei ole usust, on patt või, nagu Laiendatud Piibel selgitab, kõik, mida tehakse kahtlusega, on patt (Rm 14:23).
Liha söömine pole patt. Tegelikult on kogu toit puhas (Rm 14:20). Teatud toitude söömise või mittesöömise küsimus on vaieldav küsimus. Kristuse järgijatena peaksime uurima Jumala Sõna ja saama Püha Vaimu juhitud (Johannese 16:13; Roomlastele 8:14), et meie doktriinid ja veendumused oleksid vastavuses Jumala tõega. Jaakobuse 4:17 ütleb meile: 'Kui keegi teab head, mida ta peab tegema, aga ei tee seda, on see patt.' Asjades, mis on Pühakirjas selgelt määratletud, peaksime järgima antud juhiseid. Vaieldavate küsimuste või hallide alade puhul peaksime elama oma veendumuste järgi, järgides põhimõtet, et kõik, mis ei ole usust, on patt. Elav Piibel ütleb selle nii: igaüks, kes usub, et midagi, mida ta teha tahab, on vale, ei tohiks seda teha. Ta teeb pattu, kui ta seda teeb, sest ta arvab, et see on vale, ja nii ka tema jaoks
on vale. Kõik, mida tehakse teisiti, kui ta peab õigeks, on patt (Rm 14:23).
Mõned inimesed lähenevad hallidele aladele äärmise ettevaatusega, teised aga vabamalt. Mõned võivad öelda, et kinno või teatud riiete kandmine on patt, samas kui teistel pole nende asjadega probleeme. Uskliku elu iseloomustab püüd Jumalale meeldida ja ülistada (1Kr 10:31; Koloslastele 3:23). Püha Vaim elab ka usklike sees (2Timoteosele 1:14). Mis puutub vaieldavatesse asjadesse, siis kõik, mis ei ole usust, on patt. See tähendab, et kui meie südametunnistus tekitab süütunnet, peaksime sellest tegevusest hoiduma. Pole tähtis, kas teised ütlevad, et tegevus on lubatud; me peame valima järgida oma veendumusi, sest igaüks, kes kahtleb, mõistetakse hukka, kui ta sööb, sest ta ei söö usust; ja kõik, mis ei tule usust, on patt (Rm 14:23). Teisisõnu, kui te pole täielikult veendunud, et see, mida teete, on hea, ärge seda tehke. Ärge käituge kahtleva südametunnistuse vastu, sest kõik, mis ei ole usust, on patt.
Kõik asjad ei ole kasulikud (1. Korintlastele 10:23), isegi kui need pole patused, ja usklikud püüavad teha ainult seda, mis on Jumalale meelepärane ja kasvatab nende vendi ja õdesid Kristuses. Kõik, mis pole usust, on patt. Koloslastele 1:10 annab hea juhtpõhimõtte: elage Issanda väärilist elu ja olge talle igati meelepärane. Kui esile kerkib küsimus, mida Pühakirjas konkreetselt ei käsitleta, peame arvestama pühakirja põhimõtetega, mis aitavad meil otsustada, kas see on Jumalale meelepärane. Peame endalt küsima, kas me püüame meeldida iseendale või Jumalale (Koloslastele 3:1–4; 2. Timoteosele 2:4; 2. Korintlastele 5:14–15; Galaatlastele 5:16–18)? Kas tegevus tekitab sõltuvust (1. Korintlastele 6:12; Efeslastele 5:18)? Kas minu kristlikku tunnistust toetatakse (1. Timoteosele 4:12; Koloslastele 4:5)? Kas see ehitab mind ja teisi üles jumalakartlikkusele (1. Tessalooniklastele 5:11; 1. Korintlastele 10:23)? Meie veendumused tuleb kujundada Kristusele kuuletumiseks ja siis ei tohi me neile vastu minna. Õnnis on see, kes ei mõista ennast hukka sellega, mida ta heaks kiidab (Rm 14:22).