Mis täpselt on uskmatu?
Vastus
Usklik on Jumala laps, kes on uuesti sündinud usust Jeesusesse Kristusesse (vt Ap 2:44); ja uskmatu on keegi, kes ei usu Jeesusesse. Uues Testamendis kreeka sõna
apistou on tõlgitud uskmatu. Selle omadussõna vorm tähendab sõna-sõnalt mitte ustav ja see kirjeldab kedagi, kellel puudub kristlik usk.
Kogu Pühakirjas on selge vahe nende vahel, kes järgivad Kristust, ja nende vahel, kes ei järgi teda. Sõna
uskmatu mõisteti tähistavat kõike, mis on kristliku usu ja jumalakartlikkuse vastane. 2. Korintlastele 6:14–15 kirjutab Paulus: Ärge olge seotud uskmatutega; Sest mis vahel on õigus ja ülekohus või mis osadus on valgusel pimedusega? Või milline harmoonia on Kristusel Belialiga või mis ühist on usklikul uskmatuga? Arusaadav oli, et need, kes olid jõudnud usku Kristusesse, olid muutumas Jeesuse kujuks (Rm 8:29). Mida kaugemale nad selles protsessis olid, seda vähem oli neil sarnasusi uskmatutega.
Mis puutub päästmisse, siis sõna
uskuda tähendab alati palju enamat kui mõttelist nõustumist tõega (Johannese 3:16; 14:1; 1. Johannese 3:23; Apostlite teod 8:37). Saatan ja deemonid teavad rohkem kui keegi meist fakte Jeesuse kohta, Tema surma ja ülestõusmise tähendust ning Pühakirja tõde (Jakoobuse 2:19). Päästmiseks uskumine (Rm 10:10) nõuab enamat. Usklik on see, kes on oma elu ja tuleviku omandiõiguse üle andnud Jeesuse isandusele. Jeesus ütles: 'Te olete mu sõbrad, kui teete seda, mida ma teil käsin (Johannese 15:14). Seega on usklik piibellikus mõttes see, kes on vastanud Jumala kutsele ja valinud Jeesuse oma elu Issandaks. Usklik inimene ootab patust ja põrgust pääsemist üksi Jeesuselt (Johannese 14:6; Matteuse 10:28; Roomlastele 10:13). Samamoodi on uskmatu keegi, kes ei ole lubanud Jeesusel olla oma elu isand. Võib-olla on öeldud usuliselt kõlavaid sõnu, kuid kui süda pole muutunud, pole see päästev usk (Matteuse 7:21–23). Inimene, kes pretendeerib päästmisele, kuigi tal puuduvad tõendid Püha Vaimu muutva jõu kohta, on endiselt funktsionaalselt uskmatu.
Kui Pühakiri võrdleb usklikke uskmatutega, toob see esile elustiili erinevused. Usklikke tuleb tunda nende armastuse (Johannese 13:35), pühaduse (1. Peetruse 1:15) ja soovi järgi olla Kristuse sarnane (Efeslastele 4:15). Kogu Pühakirja kohaselt ei ole võimalik olla tõeline usklik ja jätkata jumalakartmatut elustiili, mis õigustas Jumala viha (Efeslastele 5:5–7). See on tingitud asjaolust, et pääste tulemuseks on uus olemus (2. Korintlastele 5:17). Nii nagu kala ei saa oma olemuse tõttu kauaks maale jääda, nii ei saa ka uuestisündinud südamed oma uue olemuse tõttu kauaks pattu jääda.
Esimene Johannese 3:6 ütleb selle üsna selgelt välja: ükski, kes temas elab, ei tee pattu. Keegi, kes jätkab patustamist, pole teda näinud ega tundnud. Seejärel täpsustavad salmid 8–10 seda veelgi: see, kes teeb pattu, on kuradist, sest kurat on pattu teinud algusest peale. Põhjus, miks Jumala Poeg ilmus, oli saata kuradi töö hävitamine. Ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumala seeme jääb neisse; nad ei saa pattu teha, sest nad on sündinud Jumalast. Nii me teame, kes on Jumala lapsed ja kes on kuradi lapsed: kes ei tee seda, mis on õige, ei ole Jumala laps ega ka see, kes ei armasta oma venda ja õde.
Ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane (Heebrealastele 11:6); seepärast ei saa uskmatud olla Jumalale meelepärased. Nad on endiselt surnud oma üleastumistes ja pattudes (Efeslastele 2:1). Uskmatud kannavad endiselt kogu oma patu raskust ja Jumala viha jääb nende peale (Johannese 3:36). Nad peavad olema lepitatud Jumalaga Kristuse kaudu (Rm 5:10). Usk muudab kõik. Ainult usu ja Jeesuse Kristuse isandusele alistumise kaudu võivad uskmatud saada usklikeks.