Mis on Annase ja Kaifase lugu?

Vastus



Annas ja Kaifas on kaks ülempreestrit, keda mainiti Jeesuse avaliku tegevuse ajal (Luuka 3:2). Sel ajalooperioodil asusid ülempreestrid ametisse ja tagandasid Rooma valitsejad. Kuigi Piiblis seda kirjas ei ole, on traditsioon, et roomlased olid Annase ametist tagandanud ja Kaifase ülempreestriks pannud. Seega oli ametlikult Jeesuse teenimise ajal ülempreester Kaifas, Annase väimees, kuid endisel ülempreestril Annasel oli endiselt oluline mõjuvõimu ja teda kutsuti endiselt ülempreestriks (Johannese 18:13).



Kui Jeesus Ketsemanis arreteeriti, viidi Ta Annase ette, et teda üle kuulata (Johannese 18:13; 19–23). Annas saatis ta Kaifase juurde (Johannese 18:24). Sellesse küsitlemisse oli kaasatud ka Suurkohtu (Matteuse 26:57). Jeesus viidi Kaifase majast minema, et astuda Pilaatuse ette (Johannese 18:28), kes seejärel saatis Jeesuse Heroodese juurde (Luuka 23:6–7), kes tagastas ta Pilaatuse juurde (Luuka 23:11). Pilaatus mõistis lõpuks Jeesuse ristilöömisega surma, olles Ta kolm korda süütuks kuulutanud (Johannese 18:38; 19:4, 6).





Jeesuse kohtuprotsessi Annase ja Kaifase ees iseloomustasid valetunnistused ja vastuolulised teated selle kohta, mida Jeesus oli teinud ja öelnud (Markuse 14:56). Jeesus vaikis ja ei vastanud sellele kõigele (salm 61). Kaifas hakkas meeleheitel leidma piisavalt tõendeid Jeesuse surmamiseks, kuid siis küsis ta Temalt otse: Kas sa oled Messias, Õndsa Poeg? (salm 61). Jeesus vastas: Olen. . . . Ja te näete Inimese Poega istumas Vägeva paremal käel ja tulevat taeva pilvedel (salm 62). Selle peale rebis Kaifas oma riided katki, määras Jeesuse jumalateotajaks ja andis Ta üle rahvahulgale, kes Teda peksis (salmid 63–65).



Annast ja Kaifast mainitakse ka Apostlite teod 4:6, kui Peetrust ja Johannest küsitleti juutide valitsejate ees: seal oli ülempreester Annas, samuti Kaifas, Johannes, Aleksander ja teised ülempreestri perekonnast. Püha Vaimuga täidetud Peetrus vastas julgelt. Ta tunnustas Naatsareti Jeesust Kristust jalutu mehe tervendamise eest (Ap 3:1–10; 4:9–10), tuletas valitsejatele meelde, et nad olid Jeesuse risti löönud, ja kuulutas, et Jumal äratas Jeesuse surnuist (Ap. t. 4:10). Peetrus kuulutas ka, et päästet ei leia keegi muu kui Jeesus (Ap 4:12). Juudi võimud olid jüngrite käitumisest hämmastunud, eriti arvestades, et nad olid tavalised mehed, ja tunnistasid, et jüngrid olid olnud koos Jeesusega. Valitsejaid oli väga häiritud, sest apostlid õpetasid rahvast, kuulutades Jeesuses surnute ülestõusmist (Ap 4:2) ja tahtsid liikumise levikut peatada. Vaatamata Jumala ilmselgele tööle käskisid nad Peetrusel ja Johannesel lõpetada Jeesuse nimel õpetamine. Jüngrid keeldusid. Valitsejad ähvardasid neid veelgi, kuid ei saanud neid karistada, sest kõik inimesed ülistasid Jumalat juhtunu eest. Sest imekombel paranenud mees oli üle neljakümne aasta vana (Apostlite teod 4:21–22).



Märkimisväärne on see, et Kaifas oli tahtmatult kuulutanud prohvetlikult Jeesuse surma kohta. Kui suurkohtul oli kavas Jeesust tappa, ütles Kaifas: „Te ei tea midagi! Sa ei mõista, et sulle on parem, kui üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.” Ta ei öelnud seda omaette, vaid kuulutas sel aastal ülempreestrina, et Jeesus sureb juudi rahva eest. , ja mitte ainult selle rahva, vaid ka hajutatud Jumala laste jaoks, et tuua nad kokku ja teha nad üheks (Jh 11:49–51; vrd Jh 18:14).



Kuigi nii Annas kui Kaifas pidasid Jeesuse vastu vandenõu ja püüdsid pidurdada evangeeliumi levikut, kasutas Jumal mõlemat oma plaani edendamiseks. Kaifasel oli õigus; oli hea, kui üks mees sureb kõigi inimeste eest. Kuna see Inimene suri meie eest, võime anda meile igavese elu usu kaudu Temasse (Efeslastele 2:8–10; Roomlastele 5:12–20; Heebrealastele 7:27).