Mis on akolüüt?
Vastus
Akolüüt on roomakatoliku kirikus ordineerimata isik, kes abistab jumalateenistuste läbiviimisel küünalde süütamise ja muude ülesannete täitmisega. Anglikaani kirikus on ka akolüüte, kes abistavad oma vaimulikke jumalateenistuse erinevates rituaalides.
Termin
akolüüt tuleneb kreeka keelest
akolouthos , mis tähendab jälgijat või saatjat. Varem oli üks roomakatoliku vaimulike väiksemaid ordu, akolüüt oli ajalooliselt preestrikandidaat, kes abistas preestreid ja piiskoppe nende ülesannete täitmisel.
Katoliku kiriku juhtkonda nimetatakse ordudeks. Kiriku peamisteks ordudeks on diakon, preester ja piiskop, samas kui väiksemate ordude hulka kuulusid algselt lektor (lugeja), portjee (uksehoidja), eksortsist ja akolüüt. Vaimulike väiksemad ordud asutati kolmandal sajandil, arvatavasti paavst Fabiani poolt, kusjuures akolüüt oli kõrgeim alaealine ordu, mille kaudu mees katoliku preestriks pühitsemise suunas edenes.
Juba kolmandal sajandil kasutasid roomakatoliku piiskopid akolüüte isiklike saatjate ja kulleritena, kes toimetasid kohale nende kirju, sõnumeid ja kingitusi. Keskajal hakkasid akolüüdid täitma rohkem liturgilisi ülesandeid, sealhulgas altaritulede ja armulauaelementide järelevalvet.
Tänapäeval ei pea akolüüt enam preesterluse kandidaat olema. Kui paavst Paulus VI 1972. aastal kiriku ordu reformis, lubati ilmikutel akolüütideks hakata. Muudatustega kaotati eksortsistide ja portjerite ordud ning muudeti ordude asemel lektori- ja akolüütide ametikohad. Acolyte on nende kahe roomakatoliku kiriku väiksema teenistuse seas endiselt esimene. Praegu kuulub akolüüdi tööülesannete hulka armulaua elementide ettevalmistamine, protsessiooniristide ja küünalde kandmine ning missaks küünalde süütamine. Samuti võib akolüüt jagada armulauda missa abiteenrina ja haigetele. Katoliku kirikus on akolüüdid mehed, kuid osa akolüüdiülesandeid võidakse delegeerida naistele.
Piibel ei maini akolüüdide järjestust. Pühakiri määratleb ainult kaks kiriku ametit: vanemad (nimetatakse ka pastoriteks või piiskoppideks) ja diakonid. Ida-õigeusu kirikud pole kunagi tunnustanud akolüüdi ametit. Lähim vaste akolüüdile idakirikutes on altariserver ehk altaripoiss. Anglikaani ja piiskoplikus kirikutes nimetatakse altariteenijaid sageli akolüütideks. Metodisti ja luterlikud kirikud kasutavad vaimulike abistamiseks ka altariteenijaid, akolüüte ja ristilööjaid. Konfessioonides, mis kasutavad altariservereid ja akolüüte, võivad teenistust tavaliselt täita mehed, naised ja lapsed, kuigi tavaliselt mitte nooremad kui kümneaastased.