Mis on uskliku autoriteet?

Vastus



Uskliku autoriteedi õpetust kasutatakse karismaatilistes ringkondades, et nõuda jumalikku jõudu teha imesid, saada rikkaks, jääda terveks, siduda saatanat, kutsuda ellu uus reaalsus või mis iganes muu, mida usklik soovib, et juhtuks. See on piibliõpetuse väärareng. Jah, Kristusesse uskujal on teatud võim, aga mille üle? Kui palju volitusi on Jumal usklikule delegeerinud?



Enne kui hakkame loetlema asju, mis kuuluvad uskliku võimu alla, peame tunnistama, et usklik on ennekõike all asutus. Jumal on autoriteet. Nagu Jeesus meile meenutab, peaksite ka teie, kui olete teinud kõik, mis teil on kästud, ütlema: 'Me oleme vääritud teenijad. me oleme täitnud ainult oma kohust” (Luuka 17:10). Usklikud peaksid osutama Jumala autoriteedile. Inimese Poja eeskujul on uskliku elu täielik sõltuvus Jumalast (vt Luuka 22:42 ja Johannese 5:30).





Jumal on määranud sellesse maailma väiksemad autoriteedid. Vanematel on võim oma laste üle (Efeslastele 6:1). Meestel on võim oma naiste üle (Efeslastele 5:22–24). Kuningatel on võim oma alamate üle (Rm 13:1–7). Apostlitel oli võim kiriku üle (Ap 4:34–35; Filemon 1:3).



Mõned inimesed kasutavad uskliku autoriteedi õpetamiseks suurt volitust: Jeesus tuli nende juurde ja ütles: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Seepärast minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neid pidama kõike, mida ma olen teil käskinud.” (Matteuse 28:18–20). Kuid kirjakoha autoriteet kuulub selgelt Jeesusele. Ta nõuab kogu võimu ja ütleb siis neile, kes kuuluvad Tema võimu alla, mida teha. Lähtudes suurest käsust, on usklike ainsaks autoriteediks voli minna kogu maailma, jüngriteks tegemise võim, kolmainu Jumala nimesse ristimise võim ja Jeesuse käskude õpetamine. Selle võimu teostamisel täidab usklik lihtsalt käsku.



Peale volituse jagada evangeeliumi hõlmab uskliku volitus õigust olla kutsutud Jumala lapseks (Johannese 1:12) ja volitust läheneda enesekindlalt Jumala armutroonile (Heebrealastele 4:16). Kõigis asjades peame meeles, et Kristus on Issand. Kes kiitleb, kiidelgu Issandast (2. Korintlastele 10:17).



Mõned kristlased lähevad uskliku autoriteedist segadusse, sest nad võtavad salme kontekstist välja. Näiteks Matteuse 10:1 ütleb: Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enda juurde ja andis neile meelevalla välja ajada ebapuhtaid vaime ning ravida kõiki haigusi ja haigusi. Mõned inimesed väidavad, et neil on selle salmi põhjal võim deemonite ja haiguste üle, jättes mugavalt tähelepanuta tõsiasja, et Jeesus rääkis teatud teenistusaja jooksul teatud inimrühmaga (oma kaheteistkümne jüngriga). Teised väidavad ekslikult, et neil on apostellikud kingitused ja seetõttu tunnistavad, et neil on sama autoriteet kui Peetrusel või Paulusel. Mõned inimesed nõuavad uskliku autoriteeti, tuginedes Vana Testamendi lubadustele Joosuale (Josua 1:3), Gideonile (Kohtumõistjate 6:23) või Iisraelile (5. Moosese 8:18; Malakia 3:10), võttes jällegi salmid kontekstist välja. . Teised väidavad, et autoriteet põhineb salmidel Markuse 16:17–18, kuigi see Markuse evangeeliumi osa on raamatu hiline lisand ega ole originaalne.

Paulus manitses Tiitust õpetama Pühakirja julgelt ja volitustega (Tiitusele 2:15). Kuna usklikud teenivad üksteist ja Issandat, peaksid nad tegema seda enesekindlalt ja volitusega, mis kaasneb teadmisega, et nad teevad Jumala tööd: kui keegi räägib, peaks ta tegema seda nagu see, kes räägib Jumala sõnu. Kui keegi teenib, peaks ta tegema seda jõuga, mille Jumal annab, et kõiges saaks Jumalat kiidetud Jeesuse Kristuse kaudu. Temale olgu au ja vägi igavesti ja igavesti. Aamen (1. Peetruse 4:11). Uskliku autoriteet pärineb Jumalalt ja Jumala Sõnast. Kuna me oleme Jumala saadikud, võime rääkida Tema autoriteediga, pöördudes maailma poole Kristuse nimel (2Kr 5:20). Me kasutame oma tarbeks Vaimu mõõka, võimsat relva, mille Jumal on apostlite kaudu sepistanud (Efeslastele 6:17).