Mis on piibellik jumalateenistusteoloogia?

Vastus



Jumalateenistuse teoloogia on õpetus Jumala kummardamise kohta; a piibellik jumalateenistuse teoloogia rajab oma õpetuse sellele, mida ütleb ainuüksi Piibel. Nii nagu piibellik soterioloogia põhineb Piibli üldisel päästeõpetusel, põhineb piibellik jumalateenistusteoloogia Piibli üldisel õpetusel Jumala kummardamise ja kummardamise kohta.



Piibli jumalateenistusteoloogia omamine on oluline. Kõik, mida nimetatakse kummardamiseks, ei ole tegelikult kummardamine, see õppetund sai juba alguses: nii Kain kui Aabel tõid Issandale ohvreid, kuid Issand vaatas heldimusega Aabelile ja tema ohvrile, kuid Kainile ja tema ohvrile ta ei vaadanud. soosinguga (1. Moosese 4:4–5). Mis oli Kaini probleem (peale armukadeduse, kangekaelsuse ja mõrvarliku raevu)? Tal puudus korralik jumalateenistusteoloogia. Kain tõi Issandale vastuvõetamatu ohvri ja nõudis, et Issand oleks rahul.





Kirikul, mis ei tegutse piibelliku jumalateenistusteoloogia all, on oht, et ta ei anna Jumalale au ega paku Jumalale meelepärast jumalateenistust. Jumalateenistus on sama valesti mõistetud õpetus kui mis tahes muu kiriku sees. Vastupidiselt levinud arvamusele ei alga ega lõpe jumalateenistus meie jumalateenistuste lauluosaga. Jumalateenistus ei piirdu ka aupakliku kummardamisega Jumala ees. Alustuseks määrab jumalateenistuse Jumal ise, mitte meie siirus, vagad tunded või muusikalised oskused.



Heebrealastele 12:28 ütleb, et me peame teenima Jumalat meelepäraselt aupaklikult ja jumalakartlikult (NKJV). Siin tõlgitud kreeka sõna serve on kreekakeelse sõna vorm jumalateenistus ja seda kasutatakse Uues Testamendis teenimise ja jumalateenistuse kontekstis 21 korda. Sõna teine ​​vorm jumalateenistus on kreeka sõna teraapia - millest saame ingliskeelse sõna teraapia – ja seda tõlgitakse enamasti tervendamiseks, viidates teiste tervendamisele. Uues Testamendis on seda sõna näha paljudes Jeesuse tervendamist käsitlevates lõikudes.



Teised kreekakeelsed sõnad, mis on tõlgitud jumalateenistus, on proskuneó , mis tähendab austusavaldust (1. Korintlastele 14:25); sebázomai , mis tähendab religioosse au avaldamist (Rm 1:25); ja sebomai , mis tähendab austada või jumaldada (Apostlite teod 16:14). Näeme sõna vormi sebomai Jeesus kasutas seda, viidates asjatule, silmakirjalikule jumalakummardamisele (Matteuse 15:9), andes mõista, et mõnikord on see, mida me nimetame Jumala kummardamiseks, hoopis midagi muud.



Piibellik jumalateenistusteoloogia on seotud tõelise Jumala kummardamisega. Tõeline piibellik kummardamine peab olema aupaklik (Heebrealastele 12:28). Peame mõistma, keda kummardatakse. Jumal on püha, õiglane, täiuslik, võimas, armastav jne. Oleme patused, kes on päästetud armust, kes tuleb püha Jumala ette meie Lunastaja alusel. Kummardamise üle pole uhkust tunda (vt Luuka 18:9–14). Samuti peab jumalateenistus olema tõene, see tähendab, et meie kummardamine peab olema õigesti informeeritud (Johannese 4:24). Kui meil pole täpseid teadmisi Jumalast, keda kummardame, pole tões kummardamist. Need, kes soovivad kummardada piibli järgi, peavad kummardama Jumalat nii, nagu Ta on Pühakirjas ilmutatud. Ebapiiblilised vaated Jumalast tuleb tagasi lükata.

Piibli jumalateenistusteoloogia tunnistab, et jumalateenistus hõlmab enamat kui väliseid. Jumal näeb südant: need inimesed tulevad. . . austage mind oma huultega, kuid nende süda on minust kaugel. Nende minu kummardamine põhineb pelgalt inimlikel reeglitel, mida nad on õpetanud (Jesaja 29:13). Jumalateenistus ei seisne rituaalis ega kunstis, kuigi rituaal ja kunst võivad olla õiged kummardamise väljendused. Kummardamine ei seisne enese väljendamises, kuigi Taaveti tantsimine ISSANDA ees kogu oma jõuga oli tõelise kummardamise tegu (2Sm 6:14). Jumalateenistus ei ole seotud muusikaga, kuigi jumalateenijad kasutavad muusikat sageli. Tõeline kummardamine on seotud Jumalaga. Me austame, austame ja jumaldame Teda mitte ainult selle pärast, mida Ta meie heaks teeb, vaid selle pärast, kes Ta on.

Piibli jumalateenistusteoloogia toob kaasa jumalateenistuse, mis toob kaasa meelemuutuse. Kummardajal tekib üha suurem soov Issandat armastada ja temale kuuletuda. Jumalateenistus ja jumalateenistus käivad käsikäes; Jumala kummardamine peaks ajendama meid suuremale kuulekule. Jeesus ütles, et need, kes Teda armastavad, peavad Tema käske (Johannese 14:15). Kui me ütleme, et armastame ja kummardame Teda, kuid ei kuuletu Talle, on meie kummardamine väärtusetu.

Piibli jumalateenistusteoloogia viib veendumusele, et jumalateenistus on elustiil, mitte ajahetk (vt 1. Korintlastele 10:31). Meie elu tuleb pühendada Jumala kummardamisele ja teenimisele. Jumalateenistus peab olema pühapäeval midagi enamat kui ajutine kogemustele orienteeritud tegevus, mille järel naaseme ülejäänud nädala tavapärase elu juurde. Tõeline kummardamine on pidev, sisemine ülistus Pühakirja Jumalale, mis väljendub palves, laulus, teenimises, andmises ja elamises.