Mis vahe on eksegeesil ja eisegeesil?

Vastus



Eksegees ja eisegees on piibliuurimises kaks vastandlikku lähenemist. Eksegees on teksti eksponeerimine või selgitamine, mis põhineb hoolikal objektiivsel analüüsil. Sõna eksegees tähendab otsetõlkes välja viimist. See tähendab, et tõlk teeb oma järeldused teksti järgides.






Vastandkäsitlus Pühakirjale on eisegesis, mis on kirjakoha tõlgendamine, mis põhineb subjektiivsel, mitteanalüütilisel lugemisel. Sõna eisegesis tähendab sõna-sõnalt sisse juhatama, mis tähendab, et tõlk süstib teksti oma ideed, muutes selle tähendama kõike, mida ta tahab.



Ilmselgelt annab tekstile õigust ainult eksegees. Eisegesis on teksti väärkäsitlus ja sageli põhjustab selle valesti tõlgendamist. Eksegees tegeleb teksti tõelise tähenduse avastamisega, austades selle grammatikat, süntaksit ja seadistust. Eisegesis tegeleb ainult punkti panemisega, isegi sõnade tähenduse arvelt.





Teine salm Timoteosele 2:15 käsib meil kasutada eksegeetilisi meetodeid: Esitage end Jumalale kui heakskiidetut, töömeest, kes ei pea häbenema ja kes käsitleb tõesõna õigesti. Aus piibliuurija on eksegeet, kes laseb tekstil enda eest rääkida. Eisegesis võib kergesti eksida, kuna tulevane tõlk püüab teksti viia vastavusse oma eelarvamustega. Eksegees võimaldab meil piibliga nõustuda; eisegesis püüab sundida Piiblit meiega nõustuma.



Eksegeesi protsess hõlmab 1) vaatlust: mida lõik ütleb? 2) tõlgendus: mida see lõik tähendab? 3) korrelatsioon: kuidas on lõik seotud ülejäänud piibliga? ja 4) rakendus: kuidas peaks see lõik minu elu mõjutama?

Eisegesis seevastu hõlmab 1) kujutlusvõimet: millist ideed ma tahan esitada? 2) uurimine: milline pühakirjakoht näib minu ideega sobivat? ja 3) rakendus: mida minu idee tähendab? Pange tähele, et eisegesis ei uurita teksti sõnu ega nende omavahelist suhet, ei viidata ristviidet seotud lõikudele ega ka tegelikku soovi mõista tegelikku tähendust. Pühakiri on vaid tõlgi idee rekvisiit.

Illustreerimiseks kasutame ühe lõigu käsitlemisel mõlemat lähenemisviisi:

2. Ajaraamat 27:1-2
Jootam oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat. . . . Ta tegi seda, mis oli õige Jehoova silmis, nagu oli teinud tema isa Ussija, kuid erinevalt temast ei sisenenud ta Issanda templisse.

EISEGESIS
Esiteks otsustab tõlk teema üle. Tänapäeval on see kirikus käimise tähtsus. Tõlk loeb 2. kroonika 27:1-2 ja näeb, et kuningas Jootam oli hea kuningas, täpselt nagu tema isa Ussija, välja arvatud üks asi: ta ei käinud templis! See lõik näib tema ideega sobivat, nii et ta kasutab seda. Sellest tulenev jutlus käsitleb vajadust anda edasi jumalakartlikke väärtusi põlvest põlve. See, et kuningas Ussija käis igal nädalal templis, ei tähendanud, et tema poeg seda praktikat jätkaks. Samamoodi lahkuvad paljud noored tänapäeval traagiliselt oma vanemate koolitusest ja kirikuskäimine langeb. Jutlus lõpeb küsimusega: kui palju õnnistusi ei saanud Jootam lihtsalt sellepärast, et ta jättis kiriku hooletusse?

Kindlasti pole kirikus käimisest või väärtuste edasikandmisest jutlustamises midagi halba. Ja 2. Ajakirja 27:1-2 pealiskaudne lugemine näib toetavat seda lõiku kui sobivat näidet. Ülaltoodud tõlgendus on aga täiesti vale. See, et Jootam templisse ei läinud, ei olnud vale; tegelikult oli see väga hea, nagu näitab õige lähenemine lõigule.

EXGEES
Esiteks loeb tõlk lõigu ja konteksti täielikuks mõistmiseks nii Ussija kui ka Jootami ajalugu (2. Ajaraamat 26–27; 2. Kuningate 15:1–6, 32–38). Oma vaatluse käigus avastab ta, et kuningas Ussija oli hea kuningas, kes sellest hoolimata ei kuuletunud Issandale, kui läks templisse ja ohverdas altaril viiruki – seda oli õigus teha ainult preestril (2. Ajaraamat 26:16-20). Ussija uhkus ja templi saastumine põhjustasid tema pidalitõbe kuni surmapäevani (2. Ajaraamat 26:21).

Vajades teada, miks Ussija veetis oma ülejäänud elu isolatsioonis, uurib tõlk 3. Moosese 13:46 ja uurib pidalitõbe. Seejärel võrdleb ta haiguse kasutamist karistusena teistes kirjakohtades, näiteks 2. Kuningate 5:27; 2. Ajaraamat 16:12; ja 21:12-15.

Selleks ajaks mõistab eksegeet midagi olulist: kui lõik ütleb, et Jootam ei sisenenud ISSANDA templisse, tähendab see, et ta ei korranud oma isa viga. Ussija oli preestri ameti uhkelt anastanud; Jotham oli kuulekam.

Sellest tulenev jutlus võib käsitleda Issanda distsipliini oma laste üle, täieliku kuulekuse õnnistust või meie vajadust õppida mineviku vigadest, mitte neid korrata.

Eksegees võtab muidugi rohkem aega kui eisegees. Aga kui me tahame olla need häbematud töömehed, kes suhtuvad tõesõna õigesti, siis peame leidma aega, et tekstist tõeliselt aru saada. Eksegees on ainus viis.