Mis on geneetiline eksitus?
Vastus
Geneetiline eksitus on ebaloogiline argument idee poolt või vastu, mis põhineb idee päritolul. Geneetilise eksituse näide on väide Teisipäeval sajab vihma, sest mu isa ütles nii. Kõneleja isa võib olla hea mees ja hea isa, kuid see ei pruugi tähendada, et ta teab kindlalt, milline ilm on mõne aja pärast. Teine väide, mis illustreerib geneetilist ekslikkust, on see raamat on jube – vaadake, kes selle kirjutas. Need, kes panevad toime geneetilise eksituse, pakuvad hinnanguid, mis põhinevad ainult
allikas asjast või
ajalugu ideest, selle asemel, et hinnata tegelikku
teeneid (või selle asja või idee puudused).
Johannese 2. peatükis kutsutakse Naatanael kohtuma Jeesusega Naatsaretist ja Naatanael on lähedal geneetilise eksituse sooritamisele: Naatsaret! Kas sealt võib midagi head tulla? ütleb ta (salm 46). Teisisõnu pidas Nathaniel kõiki naatsaretlasi eikellegiks – mehe kodulinnast piisas, et mehest arvamust kujundada. Kuid Nathanieli arutluskäik oli vigane. Kuigi Jeesus oli pärit Naatsaretist, oli ta tõepoolest tõotatud Messias.
Geneetiline eksitus ilmneb mõnikord religiooni puudutavates vaidlustes. Arutluskäik järgib tavaliselt järgmisi jooni: selle inimese usk on ebaoluline, sest tõenäoliselt õppis ta selle usu oma vanematelt. Pange tähele, et selline deklaratsioon ei püüa hinnata usu kehtivust ega selle asjakohasust; see lihtsalt lükkab selle tagasi, tuginedes ideele, et kokkupuude religiooniga lapsena muudab selle tõe eitavaks või vähendab mingil moel selle tähtsust täiskasvanueas.
Geneetiline eksitus on ekslik, sest väite tõesus ei põhine mingil juhul mõiste päritolul. Isegi tavaliselt ebausaldusväärsel allikal võib mõnikord õigus olla. Ja isegi kõige usaldusväärsemad allikad võivad mõnikord oma faktidest valesti aru saada (välja arvatud jumalik inspiratsioon). Filosoofiline või teoloogiline kontseptsioon kas vastab tõele või ei ole; pole vahet, kuidas inimene seda kontseptsiooni uskuma hakkas või kes seda kontseptsiooni minevikus tõeks pidas.
Samal ajal on argumendid religiooni päritolu kohta arvestatavad. Inimesed ei tohiks pimesi järgida religiooni pelgalt seetõttu, et see on nende vanemate religioon. Iga inimene vastutab oma uskumuste ja Jumalaga suhete eest ise. Kuigi lapsepõlves õpitud usk ei pruugi olla vale, ei pruugi see olla ka tõsi. Usklikud peaksid uurima Pühakirja (Apostlite teod 17:11) ja suutma selgitada, miks nad usuvad seda, mida nad teevad (1. Peetruse 3:15), kui mitte arvestada perekondlikku või kirikutraditsiooni.