Mis on genuflektsioon?
Vastus
Genuflektsioon (või genuflektsioon) on traditsiooniline au- või kummardamisakt. See seisneb ühe põlve maapinnale painutamises. Tõusmine tähendab ühele põlvele laskumist ja tõusmist – keskajal tavapärane tegu, mil austust kuninga või aadliku vastu demonstreeriti ühele põlvele laskumisega, jäädes sageli sinna, kuni kästi tõusta. Lääne kultuurides tehakse mõnikord ikka veel lahutust, kui mees teeb traditsioonilise abieluettepaneku.
Tänapäeval on kõrgkiriku anglikaani kiriku ja roomakatoliku kiriku religioossetes tavades levinud genuflektsioon. Rooma katoliiklased tunnevad end Pühima Sakramendi – osaduse leiba ja veini – ees. Nad vallanduvad elementide ees, kuna arvavad, et nad kummardavad tegelikult Issanda ees, kes on kohal armulauas. Rooma katoliikluses on tavaks, et kummardaja laskub paremale põlvele, kui ta tuleb Pühima Sakramendi juurde või sealt lahkub, st kui ta siseneb pühamu pingile ja sealt väljub. Kui Pühim Sakrament on nähtaval kohal, mitte aga tabernaakli sees, peavad kummardaja mõlemad põlved põrandat puudutama. Vastavalt
Rooma missali üldjuhend , Parema põlve maapinnale painutamise teel tehtud kääne tähistab kummardamist ja seetõttu on see reserveeritud nii Pühima Sakramendi kui ka Püha Risti jaoks.
Piiblis on põlvili või põlvili alistamine, austus, austus ja Jumala kummardamine. Kuigi Vanas Testamendis oli kombeks palvetada seistes, esitati palveid sageli põlvili. Saalomon kummardus Issanda ees templi pühitsemisel, kus ta palvetas Iisraelile Jumala õnnistust (2. Ajaraamat 6). Taanielil oli tavaks palvetada kolm korda päevas põlvili, palvetades ja anudes oma Jumala ees (Taaniel 6:11). Taavet, kes on ise kuningas ja harjunud sellega, et teised tema ees kummardavad, julgustab meid kummardama ja kummardama, laskugem põlvili Issanda, meie Looja ees (Psalm 95:6).
Uues Testamendis põlvitasid paljud Jeesuse ees, paludes tervenemist või teeneid. Pidalitar (Markuse 1:40), Sebedeuse poegade ema (Matteuse 20:20) ja deemonitest vaevatud pojaga mees (Matteuse 17:14) kummardasid kõik anudes selle ees, kellel nad teadsid olevat võimu tervendada ja täita oma palveid. Isegi Jeesus võttis alandliku ja anuva poosi, kui ta palus isal võtta ära kurbuse karikas, mida ta oli joomas (Luuka 22:41). Apostlite tegudes näeme näiteid apostlitest ja teistest, kes palves põlvitasid: Stefanos (Ap 7:59), Peetrus (Ap 9:40) ja Paulus (Apostlite teod 20:36).
Lõppkokkuvõttes põlvitavad kõik Kuningate Kuningat austades. Jumal tõstis ta kõrgeimale kohale ja andis talle nime, mis on kõigist nimedest kõrgem, et Jeesuse nime ees nõtkuksid kõik põlved nii taevas kui maa peal ja maa all ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumal-Isa auhiilgus (Filiplastele 2:9–11).