Mis on paasapüha?
Vastus
paasapüha (
Paasapüha heebrea keeles) on juudi festival, millega tähistatakse Egiptusest lahkumist ja iisraellaste vabanemist egiptlaste orjusest. Paasapüha koos hapnemata leibade pühaga oli esimene pühadest, mille Jumal käskis Iisraeli pidada (vt 2. Moosese 12). Tänapäeva tähistamine hõlmab erilist sööki nimega Seder, mis sisaldab hapnemata leiba ja muid toiduaineid, mis sümboliseerivad väljarände erinevaid aspekte.
Paasapühad on juutide üks enim tähistatud pühi. Koos
Shavuot (nädalate püha ehk nelipüha) ja
Sukkot (lehtmajade püha), on paasapüha üks kolmest Pühakirja palverännakupühast, mille ajal kästi juutidel reisida Jeruusalemma ja koos pühasid pidada. Paasapüha peetakse kevadel, heebrea nisani kuul. Lääneriikides tähistatakse paasapüha aprilli alguses kuni keskpaigani ja see on alati lihavõttepühade lähedal.
2. Moosese raamat räägib paasapühade päritolust. Jumal lubas lunastada oma rahva vaarao orjusest (2. Moosese 6:6). Jumal saatis Moosese Egiptuse kuninga juurde käsuga, et vaarao lase mu rahval minna (2. Moosese 8:1). Kui vaarao keeldus, tõi Jumal Egiptusemaale kümme nuhtlust. Kümnes ja kõige hullem nuhtlus oli kõigi Egiptuse esmasündinute surm.
Esimese paasapüha öö oli kümnenda katku öö. Sel saatuslikul ööl käskis Jumal iisraellastel ohverdada plekita talle ning märgistada selle verega oma uksepiitad ja sillused (2. Moosese 12:21–22). Siis, kui Issand käis läbi rahva, läks Ta üle majapidamistest, kes näitasid verd (salm 23). Väga reaalselt päästis talle veri iisraellased surmast, kuna see hoidis hävitaja nende kodudesse sisenemast. Iisraellased pääsesid katkust ja nende esmasündinud lapsed jäid ellu. Sellest ajast peale kuulus iga iisraellaste esmasündinu Issandale ja ta tuli ohvriga lunastada (2. Moosese 13:1–2, 12; vrd Luuka 2:22–24).
Iisraeli lapsed Egiptuses järgisid Jumala käsku ja pidasid esimest paasapüha. Ükski egiptlane seda aga ei teinud. Kogu Egiptuses surid egiptlaste märgistamata veretute ukseavade taga keskööl esmasündinu lapsed (2. Moosese 12:21–29). Egiptuses oli valju hädaldamist, sest polnud ühtegi maja, kus keegi poleks surnud (salm 30). See kohutav kohtuotsus muutis lõpuks Egiptuse kuninga südant ja ta vabastas Iisraeli orjad (salmid 31–32).
Koos juhistega määrida paasatalle verd nende uksepiitadele ja sillustele, seadis Jumal sisse mälestussöömaaja: tulel röstitud lambaliha, kibedad ürdid ja hapnemata leib (2. Moosese 12:8). Issand käskis iisraellastel pidada seda riitust teie ja teie poegade jaoks igavesti (2. Moosese 12:24), isegi kui olete võõral maal.
Tänaseni tähistavad juudid kõikjal maailmas paasapüha, järgides seda käsku. Paasapühal ja väljarände lool on suur tähtsus ka kristlaste jaoks, kuna Jeesus Kristus täitis Seaduse, sealhulgas paasapüha sümboolika (Matteuse 5:17). Jeesus on meie paasapüha (1. Korintlastele 5:7; Ilmutuse 5:12). Ta tapeti paasapühade ajal ja viimane õhtusöök oli paasasöömaaeg (Luuka 22:7–8). Rakendades (vaimselt) Tema verd oma ellu usu kaudu, usaldame Kristust, et ta päästab meid surmast. Iisraellased, kes usus kandsid oma kodudesse paasatalle verd, saavad meile eeskujuks. Neid ei päästnud iisraellaste esivanemad, hea maine ega sõbralik loomus; ainult talle veri vabastas nad surmast (vt Johannese 1:29 ja Ilmutuse 5:9–10).