Mis on jumalakartmatus?
Vastus
Piibel räägib jumalakartmatutest kui neist, kes on Jumalast eraldatud. Jumalatus on patuga saastunud olek. Olla jumalakartmatu tähendab tegutseda viisil, mis on vastuolus Jumala olemusega, aktiivne sõnakuulmatus Jumalale vastu astuda või Jumala suhtes aupaklikku hoolimatust. Piibel räägib sageli lihast asjadest, mis tulenevad meie patusest loomusest. Lihalikud teod ja maailma soovid kuuluvad jumalatuse kategooriasse.
Teine Peetruse 3:7 ütleb, et jumalakartmatuid ootab kohus. Ilmutuse 20:14–15 öeldakse: Siis visati surm ja Hades tulejärve. Tulejärv on teine surm. Igaüks, kelle nime ei leitud eluraamatusse kirjutatud, visati tulejärve. Lõpuks eraldatakse need, kes hülgavad Jumala – jumalatu – Temast igaveseks.
Jude nimetab valeõpetajaid jumalakartmatuteks. Tema kirjeldus sisaldab selliseid jumalatuse tunnuseid: need moonutavad Jumala armu ebamoraalsuse loaks ja keelavad Jeesuse Kristuse kui ainsa Suverääni ja Issanda (Juuda 1:4). Hiljem mainib Juudas õelate ja trotslike sõnadega jumalakartmatuid tegusid, mida jumalatud räägivad Jumala vastu (salm 15). Jumalatuid iseloomustatakse ka nurisejate ja veaotsijatena, kes järgivad isekalt omaenda kurje soove, hooplevad ja meelitavad (salm 16). Jumalatud pilavad Jumala tõe üle ja püüavad kogudusi lõhestada (salmid 18–19).
Hämmastav on see, et Jeesus ohverdas end jumalakartmatute eest. Roomlastele 5:6 ja 8 öeldakse: Näete, Kristus suri jumalatute eest just õigel ajal, kui me olime veel jõuetud. . . . Jumal näitab oma armastust meie vastu järgmiselt: kui me olime veel patused, suri Kristus meie eest. Jumal mõistab õigeks jumalakartmatud (Rm 4:5), riietades nad Kristuse õigusega ja võimaldades neil elada Issanda väärilist elu ja igati talle meeldida (Koloslastele 1:10).
Meie pühitsus on progressiivne. See tähendab, et kuigi oleme päästetud ja õigeks mõistetud Kristuses, käitume mõnikord siiski jumalakartmatult. Me oleme ikka veel muutumas Tema näo järgi (Rm 8:29–30; 2. Korintlastele 3:18; Filiplastele 1:6). Meid kuulutatakse õigeks Jumala ees, kuid meid muudetakse siiski pühaks praktilises mõttes. Ühesõnaga, me ikka patustame. Pühakiri ütleb, et me peaksime oma pattu tunnistama ja usaldama Jumala andestust (1Jh 1:8–9). Miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest meie vastu Kristuses (Rm 8:31–39). Meid ei loeta enam jumalakartmatute hulka, kuigi võitleme endiselt oma lihalike tungidega ja käitume mõnikord jumalakartmatutel viisidel.
Üldiselt on jumalakartmatud need, kes ei tunne Jumalat Jeesuse Kristuse kaudu. Nad on hüljanud Jumala Poja ja jäävad oma pattudesse. Neile, kes on Kristuses, on patud andeks antud ja nad muutuvad jumalakartlikumaks. Usklikud püüavad loomulikult oma elust eemaldada igasugust jumalakartmatust (1. Johannese 3:9).