Kes oli George Whitefield?
Vastus
George Whitefield (1714–1770), kelle nime mõnikord kirjutatakse
Whitfield oma häälduse tõttu võis olla XVIII sajandi ingliskeelse maailma tuntuim usutegelane. Pisut vähem kui kolmekümne nelja teenistusaasta jooksul pidas Whitefield hinnanguliselt kaheksateist tuhat jutlust ja teda kuulas koguni kümme miljonit inimest. Ta tegi laialdast kuulutustööd Inglismaal, Iirimaal ja Walesis ning tegi neliteist reisi Šotimaale ja seitse reisi Ameerika kolooniatesse.
George Whitefield pöördus Oxfordi ülikooli üliõpilasena Kristuse poole. Seal sai ta sõbraks John ja Charles Wesleyga ning liitus nn Püha Klubiga – õpilaste rühmaga, kes võtsid kristlikke kohustusi väga tõsiselt ning kohtusid regulaarselt palvetamiseks, piibliuurimiseks ja osaduseks. Whitefield pühitseti Inglismaa kirikus diakoniks ja ta hakkas jutlustama, et päästmiseks on vaja uut sündi (vt Johannese 3:3).
Whitefieldi teoloogia oli läbinisti kalvinistlik (fakt, mis tekitas tema ja Wesleyde vahel pingeid) ja tema jutlusstiil oli midagi sellist, mida polnud kunagi varem nähtud. Kui enamik tolleaegseid jutlusi peeti lihtsas stiilis, mis tundus sageli pigem loenguna, siis Whitefieldi jutlused olid pigem teatrietendus, kus esinesid liiga suured žestid, karjumine ja hüppamine. Tema kõnepruuk oli võrreldamatu. On teatatud, et üks tuntud kaasaegne näitleja ütles, et annaks sada guineat, kui saaks öelda: Oh, nagu George Whitefield.
Whitefieldi evangeelne sõnum ja innukus, millega ta seda kuulutas, olid skandaalsed ning Suurbritannia kirikutes ei võetud teda niisama vastu. Selle tulemusel hakkas ta kuulutama mis tahes muus kohas, kus ta oli, ja ka vabas õhus.
Tema jutlusstiil oli ka puritaanlikule Uus-Inglismaale šokk, kuid see tõmbas ligi inimesi kõigilt elualadelt. Benjamin Franklin oli Whitefieldi austaja, kuigi ta ei jaganud oma usku. Franklin teatab, et ühel korral kogus George Whitefield raha lastekodu jaoks ja Franklin oli otsustanud raha mitte anda. Kuid Whitefieldi jutlust kuulates otsustas ta, et võib anda paar vaskmünti. Pikemalt kuulates otsustas ta, et võib anda ka mõne hõbemündi. Jutluse lõpuks otsustas ta anda kõik, mis tal kaasas oli. Sõber, kes oli võtnud ettevaatusabinõuna oma taskud enne koosolekule tulekut tühjendada, üritas andmiseks raha laenata.
George Whitefieldi teenistus ületas konfessionaalseid piire, kuna ta oli valmis kuulutama evangeeliumi kompromissitul viisil igale rühmale, kes teda soovis. Tema teenistus Ameerika kolooniates aitas käivitada Suurt ärkamist ja teda peetakse sageli Ameerika revivalismi isaks.
George Whitefield hoidis peaaegu uskumatut tempot, esinedes avalikkuse ees umbes tuhat korda aastas kolmkümmend aastat. Talle meeldis jutlustada ja üks biograaf kirjutas temast: Võib öelda, et kogu tema elu kulus ühe pideva või napilt katkenud jutluse pidamisele (Arnold Dallimore,
George Whitefield , 2:522). Nende hulgas, keda Whitefieldi jutlustamine mõjutas, olid Jonathan Edwards ja noor William Wilberforce.
Järgmised tsitaadid pärinevad George Whitefieldilt:
Mida! Kas pääsete omal jõul taevasse? Sama hästi võiks ju proovida liivaköiel Kuule ronida!
Teised mehed võivad kuulutada evangeeliumi paremini kui mina, kuid ükski inimene ei saa kuulutada paremat evangeeliumi.
Me ei saa Kristuse evangeeliumi kuulutada kaugemale, kui oleme kogenud selle väge oma südames.
Ma usun, et ma ei ole kunagi olnud oma Meistrile vastuvõetavam kui siis, kui seisin, et õpetada neid kuulajaid lagedal väljal. Ma kuulutan nüüd kümme korda rohkematele inimestele, kui ma oleksin olnud kirikutega piiratud.
Tõeline pöördumine ei tähenda mitte ainult patust pöördumist, vaid ka sõltumist enda loodud õigusest.
Las mu nimi sureb kõikjal, unustagu mind isegi mu sõbrad, kui sellega saab edendada õndsa Jeesuse asja.