Kes oli Nero?
Vastus
37. aasta detsembris Lucius Domitius Ahenobarbuse sündinud Nerost sai Rooma viies keiser. Nero koos Rooma nelja esimese keisriga – Augustus, Tiberius, Caligula ja Claudius – moodustasid nn Julio-Claudiuse dünastia. Tema vanaonu Claudius adopteeris Nero tema järglaseks ja pärast Claudiuse surma aastal 54 pKr sai Nerost 16-aastaselt noorim keiser. Tema valitsusaeg kestis peaaegu neliteist aastat, kuni aastani 68 AD, mil ta 30-aastaselt enesetapu sooritas.
Nero asus troonile umbes kaks aastakümmet pärast Kristuse ristilöömist. Kuigi kristlus oli alles lapsekingades, levis kristlus sel ajal kiiresti. Tegelikult kirjutati Uue Testamendi kahekümne seitsmest raamatust ligikaudu neliteist täielikult või osaliselt Nero keisririigi ajal. Ka Nero valitsusajal pandi apostel Paulus koduaresti Roomas (60–63 pKr), kus ta kirjutas kirjadele Efeslastele, Filiplastele, Koloslastele ja Fileemonile. Nero oli keiser, kellele Paulus Kaisareas oma kohtuprotsessi ajal õiglust taotles (Ap 25:10–12).
Nero valitsemise algusaastaid iseloomustas Rooma impeeriumi kultuurielu elavnemine. Tänu tema nõunike, nimelt pretoriaanist prefekt Burruse ja kuulsa Rooma filosoofi Seneca juhendamisele, säilitas Rooma tema esimestel aastatel stabiilse valitsuse. Nero armastas kunsti ning oli edukas laulja ja muusik. Talle meeldisid ka kergejõustikuvõistlused ja ta osales paljudel vankrivõistlustel, võitis isegi Kreeka olümpiamängudel ühe jooksu.
Nero pärand pole aga meeldiv. Kuigi tema režiim algas leebuse ja idealismiga, lõppes see julmuse ja türanniaga. Ta hakkas mõrvama kõiki, kes talle takistuseks said; tema ohvrite hulka kuuluvad tema enda naine ja ema ning kasuvend Britannicus – keiser Claudiuse bioloogiline poeg. 64. aasta juulis puhkes Roomas suur tulekahju, mis kestis kuus päeva. Rooma neljateistkümnest piirkonnast pääses tulekahjust kahju vaid kolm. Mõned ajaloolased usuvad, et Nero võis tulekahjus olla vastutav, kuigi tema osalus pole selge. Selge on see, et Nero kaldus endalt kõrvale, süüdistades tulekahjus kristlasi, kellest paljusid ta piinas ja tappis. Ajaloolane Tacitus kirjeldab neid julmusi: Metsaliste nahkadega kaetud [kristlased] olid koerte poolt rebitud ja hukkunud või naelutatud ristile või määratud leekidele ja põletatud, et olla öise valgustusena, kui päevavalgus oli lõppenud. See, kuidas Nero kasutas kristlasi oma õhtuste aiapidude süütamiseks inimtõrvikutena, on hästi dokumenteeritud. Lõppkokkuvõttes mäletatakse Nerot kõige paremini just varakristlastele osaks saanud jõhkrust.
Nero valitsusaja lõpp oli täis tülisid. Pinge Rooma juhtide vahel muutus lõpuks nii suureks, et pretoriaanide kaardivägi andis oma lojaalsuse Nerolt üle Galbale, mille tulemusena kuulutas senat Nero avalikuks vaenlaseks. Nero oli sunnitud Roomast põgenema ja hiljem võttis ta endalt elu. Kuna Nero järel polnud pärijat, oli ta Julio-Claudiuse dünastia viimane. Nero surmale järgnes lühike kodusõja periood, millele järgnes nelja keisri tõus ja langus ühe aasta jooksul, kaootiline periood Rooma ajaloos, mida tuntakse nelja keisri aasta nime all.