Kes oli Oswald Chambers?

Vastus



Oswald Chambers (1874–1917) oli Šoti evangeelne piibliõpetaja ja sõjaväekaplan. Mõned kirjeldaksid Chambersi kui evangeelset müstikut. Kõige tuntumaks on ta saanud tema õpetusraamatute kaudu, mille koostas ja avaldas tema abikaasa pärast tema surma. Tema tuntuim raamat on pühendunud klassika Annan endast maksimumi Tema Kõrgeimale .



Oswald Chambers sündis 1874. aastal Šotimaal Aberdeenis baptisti pastori pojana. Kui ta oli 15-aastane, kolis tema pere Londonisse. Seal läks ta koos isaga Charles Spurgeoni jutlust kuulama. Oswald oli sõnumist liigutatud ning koju kõndides peatusid nad koos isaga tänavalambi all ning Oswald andis oma südame ja elu Kristusele.





Oswald kasvas usklikuks ja tegeles vaeste teenimisega, kuid ta oli andekas kunstnik ja tundis, et Jumala kutse tema eluks oli kunstis. Ta õppis Londoni Kuninglikus Kunstikolledžis ja seejärel Šotimaal Edinburghi ülikoolis. Kuigi talle õpingud meeldisid, polnud ta rahul. Mõned sõbrad soovitasid tal teenistusse astuda, kuid ta ei tundnud kutsumust ja ütles, et Jumal peab väga selgelt ütlema, kui ta peaks kurssi muutma. Peagi vähenes tema sissetulek vabakutseliste illustratsioonide pealt ja ta hakkas kogema rahalisi raskusi. Ühel õhtul otsustas ta veeta terve öö palves, maadeldes Jumalaga, et leida suunda. Hommikul tundis ta kutset teenistusse ja hommikul sai ta Dunooni teoloogilise koolituskolledži brošüüri. Chambers lahkus rahvusvaheliselt tunnustatud ja mainekast ülikoolist, et astuda piiblikolledžisse, kus oli kolmkümmend üliõpilast ja üks õppejõud, sest tema arvates tahab Jumal temalt just seda teha. Tema sõprade reaktsioon oli vastandlik.



Dunoonis elasid ja õppisid õpilased direktori praost Duncan MacGregori kodus, kes oli nii õpilaste mentoriks kui ka õpetajaks. MacGregor tõi kooli külalisesinejad ja õpetajad ning Chambersi puudutas eriti F. B. Meyeri õpetus, kes rääkis vajadusest olla täidetud Püha Vaimu väega. Oswald tundis, et see oli tema elus puudu. Sellest sai alguse nelja-aastane vaimse kuivuse ja otsingute periood, mida ta kirjeldas kui maapealset põrgu. Ta sai võitu omaenda patususest ja tunnistas, et ainult Jumala arm ja sõprade toetus oli see, mis ta sellest ajast läbi sai. Lõpuks tunnistas ta Dunooni baptistikoguduses jumalateenistusel kogu kiriku ees, et ta peab täituma Püha Vaimu väega.



Tundub, et see oli teadlik Jumalale alistumine ja sellest ajast peale hakkas Oswald kogema sügavamat Jumala väge ja kohalolekut, mis oli ilmne ka teistele. Tundub, et ta on omaks võtnud ka täieliku pühitsuse. Ta tundis, et on vaja, et inimene oleks täielikult pühendunud Jumalale, kehale, hingele ja vaimule ning et see pühendumise tase oli pärast pöördumist ja vajalik, et Jumal saaks uskliku täielikult ära kasutada. Puuduvad tõendid selle kohta, et Chambers oleks kunagi pidanud end patuta täiuslikkuse seisundisse jõudnud. Ta selgitab seda järgmiselt:



Pühitsemise mõistatus seisneb selles, et Jeesuse Kristuse täiuslikud omadused antakse mulle kingitusena, mitte järk-järgult, vaid koheselt, kui ma usus saan aru, et Ta on ’sain [minu jaoks]. . . pühitsus. . . .’ Pühitsemine ei tähenda midagi vähemat kui Jeesuse pühadust, mis saab minu omaks ja ilmub minu elus.

Püha elu elamise kõige imelisem saladus ei seisne Jeesuse jäljendamises, vaid selles, et lasen Jeesuse täiuslikel omadustel avalduda oma inimlihas. Pühitsemine on 'Kristus sinus'. . .’ (Koloslastele 1:27). See on Tema imeline elu, mis on mulle antud pühitsusena – usu kaudu Jumala armu suveräänse kingitusena. Kas ma olen valmis, et Jumal muudaks pühitsuse minus sama reaalseks kui see on Tema Sõnas?

Pühitsemine tähendab mulle Jeesuse Kristuse pühade omaduste edasiandmist. See on Tema kannatlikkuse, armastuse, pühaduse, usu, puhtuse ja jumalakartlikkuse kingitus, mis avaldub igas pühitsetud hinges ja läbi selle. Pühitsemine ei ammuta Jeesuselt väge olla püha – see ammutatakse Jeesuselt just seda pühadust, mis ilmutas Temas ja mida Ta ilmutab nüüd minus. Pühitsemine on edasiandmine, mitte jäljendamine. Imitatsioon on hoopis midagi muud. Kõige täiuslikkus on Jeesuses Kristuses ja pühitsuse mõistatus seisneb selles, et kõik Jeesuse täiuslikud omadused on minu käsutuses. Järelikult hakkan aeglaselt, kuid kindlalt elama elu, mis on väljendamatu korras, terve ja pühadus –’. . . hoitud Jumala väega. . .’ (1. Peetruse 1:5). (Sanctification 2 saidilt Utmost.org, juurdepääs 14.02.19)

Pärast üheksa Dunoonis veedetud aastat lahkus Chambers jutlustamast ja õpetamast. Ta reisis USA-sse ja õpetas mitu kuud Cincinnatis God’s Bible College’is. Sealt reisis ta Jaapanisse, kus külastas Tokyo piiblikooli. Seejärel sai temast rändõpetaja ja Nelipühi Palveliidu saadik.

1908. aastal Ameerika Ühendriikidesse suunduval laeval kohtus Chambers Gertrude Hobbsiga ja kaks aastat hiljem nad abiellusid. Ta nimetas teda armastatud jüngriks või B.D.-ks, millest sai hüüdnimi Biddy, mille järgi teda tunti kunagi hiljem. Paar veetis neli kuud kestnud mesinädalad Ameerika Ühendriikides pühaduselaagrites õpetades.

Chambers luges ja uuris piiblit ja muud kirjandust väga erinevatel teemadel. Ta rääkis harva nootidega, eelistades toetuda Pühale Vaimule. Biddy, kes oli koolitatud kohtustenograafiks, hakkas oma sõnumeid salvestama kiirkirja abil.

Chambers oli aastaid unistanud piiblikolledži asutamisest ja 1911. aastal asutas ta Londonis piiblikoolituskolledži. Ta rentis Londonis 19-toalise maja, mis mahutaks talle ja Biddyle ning 25 üliõpilasele. Tunnid peeti loenguruumides ja kõik sõid koos söögisaalis, kus õpilased küsitlesid Chambersi ja seedisid edasi seda, mida ta oli neile õpetanud. Õhtuti pidas Chambers loenguid, millest võtsid osa mitteüliõpilased, ja ta jutlustas kohalikes kirikutes. Kuigi ta oli hõivatud, alustas ta iga hommikut Piibli ja palvega.

Aastal 1913 sündis Chambersi tütar Kathleen. 1914. aastal astus Inglismaa I maailmasõtta ja Chambers tundis, et on kutsutud vägesid teenima. 1915. aastal sõitis ta Egiptusesse seal paiknevate vägede YMCA kaplanina. Mõne kuu pärast liitusid temaga Kairos tema naine ja tütar. Seal õpetas ta piiblit ja julgustas vägesid ning sadu sõjaväelasi pakkisid istungeid. Biddy abistas, salvestades oma abikaasa sõnumeid stenogrammi ja lõbustades nende kodus. Igal pühapäeval serveeris ta teed 700 sõdurile.

1917. aasta oktoobris hakkas Chambersi tervis halvenema, kuid ta ei pöördunud arsti poole, sest ei tahtnud vigastatud vägedelt ressursse ära võtta. Lõpuks oli ta veendunud, et peab arstiabi otsima ja pidi pimesoole rebenemise tõttu läbima erakorralise operatsiooni. Ta suri 15. novembril 1917 43-aastaselt operatsiooni tüsistuste tõttu. Ta maeti vana-Kairo Briti kalmistule täie sõjaväelise auavaldusega. Tema hauakivi märgib, et ta oli YMCA superintendent, kuid selle jalamil võtab see kokku tema elu: Jeesusesse Kristusesse usklik.

Esimestel jõuludel pärast abikaasa surma trükkis Biddy ühe oma jutluse ja saatis selle mõnele sõdurile. Vastukaja oli valdav. Varsti pärast seda hakkas ta seda tegema igakuiselt, kuni nõudlus oli nii suur, et YMCA võttis selle ülesande üle, saates iga kuu 10 000 jutluse koopiat. Seejärel hakkas Biddy koostama ja avaldama raamatuid, mis põhinesid Oswaldi sõnumite kiirtranskriptsioonidel, pakkudes taas suurt vastukaja. Biddy jäi Egiptusesse teenima, kuni sõda lõppes ja laager suleti.

Inglismaale naastes tegi Biddy oma elutööks oma abikaasa sõnade maailmale toomise. Kogu selle kirjastamistegevuse juures ei maininud ta end kordagi ja elas end pansionaadi pidamisega. Tema surma ajaks 1966. aastal oli ilmunud kolmkümmend raamatut. Aastal 1927 andis ta välja pühendunud lugemiste raamatu, ühe iga päeva kohta aastas. See raamat, Annan endast maksimumi Tema Kõrgeimale , pole sellest ajast peale kunagi trükist kadunud. Seda on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja see on tõlgitud neljakümne viide keelde.

Oma elus pühendas Oswald Chambers oma elu Kristusele ja ennastsalgavale teenimisele teiste ees. Pärast oma surma jätkab Chambers oma lese pühendunud töö kaudu inimeste teenimist ka tänapäeval.