Kes olid amalekid?

Vastus



Amalekid olid hirmuäratav nomaadide hõim, kes elas Kaananist lõuna pool, Seiri mäe ja Egiptuse piiri vahel. Amalekiid ei ole loetletud 1. Moosese 10. peatüki rahvaste tabelis, kuna nad tekkisid alles pärast Eesavi aega. 4. Moosese 24:20 viitab Bileam amalekkidele kui esimestele rahvaste seas, kuid tõenäoliselt pidas ta silmas ainult seda, et amalekid olid esimesed, kes ründasid iisraellasi nende Egiptusest lahkumisel või et amaleklased olid sel ajal esimesed võimul. 1. Moosese 36. peatükis nimetatakse Elifase poja ja Eesavi pojapoja Amaleki järglasi amalekkideks (salmid 12 ja 16). Niisiis olid amalekid edomlastega kuidagi seotud, kuid neist erinevad.



Pühakiri märgib kauakestnud vaenu amaleklaste ja iisraellaste vahel ning Jumala juhatust amalekid maa pealt pühkida (2. Moosese 17:8–13; 1. Saamueli 15:2; 5. Moosese 25:17). Miks Jumal kutsub oma rahvast hävitama tervet hõimu, on keeruline küsimus, kuid pilk ajalukku võib anda ülevaate.





Nagu paljud kõrbehõimud, olid ka amalekid rändrahvad. 4. Moosese 13:29 kohaselt on need Egiptuse ja Kaanani vahelises kõrbes Negevis. Babüloonlased kutsusid neid suteks, egiptlased Sittiudeks ja Amarna tahvlid nimetavad neid khabbatideks ehk rüüstajateks.



Amalekkide lakkamatu jõhkrus iisraellaste vastu sai alguse rünnakust Refidimis (2. Moosese 17:8–13). Seda kirjeldatakse salmides 5. Moosese 25:17–19 järgmise manitsusega: Pea meeles, mida amalekid tegid sinuga teel, kui sa Egiptusest välja tulid. Kui sa olid väsinud ja kurnatud, kohtusid nad sinuga teekonnal ja ründasid kõiki mahajäänuid [tavaliselt naisi ja lapsi]: nad ei kartnud jumalat. Kui Issand, su Jumal, annab sulle hingamise kõigi vaenlaste eest sinu ümber maal, mille ta sulle pärandiks annab, siis kustuta Amaleki nimi taeva alt. Ära unusta!



Amalekid ühinesid hiljem kaananlastega ja ründasid iisraellasi Hormas (4Moosese 14:45). Kohtumõistjates lõid nad koos moabiitidega (Kohtumõistjate 3:13) ja Midianlastega (Kohtumõistjate 6:3), et pidada sõda iisraellaste vastu. Nad olid vastutavad iisraellaste maa ja toiduvarude korduva hävitamise eest.



1. Saamueli 15:2–3 ütleb Jumal kuningas Saulile, et ma karistan amalekilasi selle eest, mida nad tegid Iisraeliga, kui nad Egiptusest üles tulles nad teele ajasid. Nüüd mine, ründa amalekilasi ja hävita totaalselt kõik, mis neile kuulub. Ärge säästke neid, surmake mehi ja naisi, lapsi ja imikuid, veiseid ja lambaid, kaameleid ja eesleid.

Vastuseks manitseb kuningas Saul esmalt keenlasi, Iisraeli sõpru, piirkonnast lahkuma. Seejärel ründab ta amalekilasi, kuid ei täida ülesannet. Ta lubab Amaleki kuningas Agagil elada, võtab endale ja oma armeele rüüste ning valetab selle põhjuse kohta. Sauli mäss Jumala ja tema käskude vastu on nii tõsine, et Jumal lükkab ta kuningana tagasi (1. Saamueli 15:23).

Põgenenud amalekid jätkasid iisraellaste ahistamist ja rüüstamist järjestikuste põlvkondade jooksul, mis kestsid sadu aastaid. Esimene Saamueli 30. peatükk teatab amaleki rüüsteretkest Siklagis, Juuda külas, kus Taavet omas vara. Amalekid põletasid küla ja võtsid vangi kõik naised ja lapsed, sealhulgas kaks Taaveti naist. Taavet ja tema mehed võitsid amaleklasi ja päästsid kõik pantvangid. Paarsada amalekki pääses siiski põgenema. Palju hiljem, kuningas Hiskija valitsusajal, tappis rühm siimeonlasi ülejäänud amaleklased, kes elasid Seiri mägismaal (1. Ajaraamat 4:42–43).

Amalekite viimati mainitakse Estri raamatus, kus agagiit Haaman, amaleklaste kuninga Agagi järeltulija, püüab kuningas Xerxese käsul hävitada kõik Pärsia juudid. Jumal päästis Pärsia juudid ja selle asemel hävitati Haaman, tema pojad ja ülejäänud Iisraeli vaenlased (Ester 9:5–10).

Amalekkide vihkamine juutide vastu ja nende korduvad katsed hävitada Jumala rahvas viisid nende lõpliku hukatusse. Nende saatus peaks olema hoiatuseks kõigile, kes üritavad Jumala plaani nurjata või kes neavad seda, mida Jumal on õnnistanud (vt 1. Moosese 12:3).